Tismana suurlinn

Minu viimane nädalavahetus Bukarestis väljas möödus Tismana suurlinnas. Tegelikult on tegemist külaga või räämisel juhul asulaga. Alates 2004 aastast on aga Tismana paberite järgi nimetatud linnaks , kuna nende vallavanem lihtsalt tahtis nii. Tismana asub lääne Rumeenias ning on kuulus oma kloostri poolest.

Tismana klooster on üks vanimaid, tähtsamaid ning minu arust ka kõige ilusam klooster Rumeenias. Klooster asub tõesti ilusas piirkonnas, väikese künka otsas mida ümbritsevad suurmead ja väiksemad mäed. Kloostrile kuulub vägagi suur maaala. Kloostri juures ühe kõrgeima mäe otsas võib hea ilma korral märgata väikest kirikut mäe tipus. Väidetavalt elab seal ainult üks vana nunn. Kuidas ta toitu ja vajalikke tarbe esemeid saab? Väidetavalt on tal eesel, kes on enamuse ajst poole tee peal. Ning paljud küla elanikud panevad eesli selga nunnale vajaliku ning eesel teab väga hästi, kuhu koormaga minna. Muidugi väga paljud turistid käivad väikest kirikut külastamas ning alati võetakse siis midagi ka külakostiks. Tahtsin ka seal ära käija aga kahjuks on sinna minekuks autot vaja...

Peale kloostri meeldis mulle lihtsalt viibida maal, kus on metsad, lehmad, sead...jne ja kõik teretavad sind. Ööbisin seal vabatahtlike juures, kes omakorda olid majutatud rumeenia perede juurde, ehk nad elasid siis eramajas. Saime aias viinamarju ja pirne süüa, jalutada metsas ja süüa murakaid ning istuda mäe otsas ja nautida vaadet teistele mägedele, no mida veel tahta. Küla vahel ringi kõndides on kõik väga sõbralikud sind teretama ja no muidugi ka uudishimulikud ning tahavad juttu ajada. Pärast väikest jutu ajamist aga kutsutakse juba tuppa kohvi jooma ja nagu kombeks pakutakse muidugi ka oma tehtud palinkat (rumeenia viin). Pärast soovitakse sõbraliku põsemusidega head teed. Tundsin ennast väga koduselt. Rumeenia külade juures meeldim mulle ka see, et alati leidub seal mõni kohvik ja pubi. Ja väga mõnus on osta kohvi, mis maksab ainult 1.50 leid, ehk umbes 4 euro senti. Kusjuures tegemist on vägagi hea kohviga. Bukarestis on kohv aga luksus. Õhtuti kogunebki enamus küla rahvast pubisse või siis koduvärava ette pinkidele rahva riideid tikkima, naabrinaisega juttu ajama või lihtsalt mööduvaid autosid ja inimesi uudistama. Nautisin täiel rinnal rahulikku küla elu ja hakkasin igatsema kodu.

Mainimata ei saa jätta ka bussi majandust. Kui küsida, et mis kell bussid sõidavad ei oska peaagu keegi midagi vastata, buss ehk tuleb aga võib olla ei tulegi. Tuleb lihtsalt minna bussi peatusesse ja ehk ootad seal tund või kaks. Kuidas küla elanikud linna sõidavad? Külas on tublid külamehed, kes väikese raha eest kõiki sõidutavad. Ja kui keegi plaanib linna sõita, ei tee ta seda kunagi üksinda vaid võtab peale kõiki kes soovivad. Nii ei saanud minagi bussiga sõita vaid pidin leppima külaelanike lahkuse või kavalusega. :)

Kõik on uus septembri kuus

Nüüdseks siis peaaegu 8 kuud Rumeenias oldud aga tõesti septembri kuus on palju uut. Uus põlvkond vabatahtlike on peaaegu kohale saabunud. Seega eelmine nädal oli suhteliselt kiire - kõigile transpordi kaardid muretseda ning põhilised poed ja trantspordi suunad teatavaks teha. Aga kõik on nüüd üsnagi vaprad ise kohti avamastama ning linnas ringi seiklema.


Tänu uutele vabatahtlikele olen oma kodu lähedal avastanud nüüd ka paar uut asja. Kõigepealt uus söögikoht/pubi, kus on ka mõnus väli terass ja kesklinnaga arvestades, et peaaegu poole odavamad hinnad. Väga mõnus on lihtsalt väike jalutuskäik teha, seal korraks peatuda ja siis koju tagasi jalutada. Ei mingit pidevat bussis loksumist ja metrood.


Teiseks uueks kohaks on väike spordi väljak, mis asub kaubanduskeskuse juures. Tegemist on küll vägagi väikese väljakuga aga samas on seal piisavalt ruumi natuke jalgpalli, korvpalli ja lauatennise jaoks. Väljak kuulub suurele spordipoele Deachlon ning nad laenutavad palle ja reketeid tasuta, samuti väljaku külastamise eest ei pea maksma. Täna siis käisingi seal lauatennist mängimas. Alguses olin ikka väga roostes ja mängu seis oli 21/2 aga kui soojendus tehtud siis hakkas asi ikka järjest enam sujuma. Pealekauba sellistest asjadest tekib tõsiselt hasart, ei jõua juba ära oodata kuna jälle minna saab. Miks ma küll varem selle peale ei tulnud, et spordipood pakub sellist võimalust.


Minu jaoks on ka üsna uueks nähtuseks eestlased Bukarestis. Varasemalt ma küll majutasin kahte eestlast aga vabatahtlikke Eestlasi kohtasin siiski esimest korda. Praegu on mul siis uus korteri kaaslane Saaremaalt ning pühapäeval olin natuke giid Annile ja Heikile. Kui ma õigesti mäletan, siis üks neist oli Tallinnast ja teine Märjamaalt. Ning kui nad rongijaama tagasi saatsin, kust nad lennujaama bussi pidid võtma, tervitasin korraks veel kahte eestlast. Väga mõnus on üle pika aja rääkida omas keeles. Kuid minu jaoks üllatav oli see, et mul on väidetavalt aktsent. Ühest keelest teise lülitumine on vahepeal ikka segadust tekitav ning nii mõnigi kord on keel ikka väga kange. Keegi küsis minu käest, et kas mõtlen nüüd inglise keels, ma ei oskagi sellele vastada, sest mu peas on tihti kolm keelt korraga.


Kuna vana generatsioon vabatahtlike on lahkunud ning uus peeaegu täies koosseisus saabunud, siis tähendab see peagi minu jaoks lõppu. Ehk saab sees olema ka minu jaoks millegi uue alguseks.

Ja kurikuulus Manele

Arvatavasti kõik, kes pikemalt Rumeenias peatuvad saavad tuttavaks ka Manelega.Manelet armastatkse kas väga, väga või taunitakse ja põlatakse täiesti, muidugi leidub ka tolerantseid inimesi, kellel puudub äärmuslik arvamus Manelest. Kes või mis on siis see kurikuulus Manele.
Manele on Rumeenia muusika stiil, mida tahetakse nimetada mustlas muuskikaks, kuid päris nii see ei ole. Kuid tõsi ta on, et Manele muusika on eriti armastatud mustlaste poolt. Samuti võib kuulda väiteid, et manele muusika on mitte haritute inimeste muusika. Nimelt on manele muusika tekstid tihti väga halva keele kasutusega ning labased. Tänapäeva Manele muusika on miks Rumeenia, Türgi, Kreeka, Lähis-Ida ja vähesel määral India muusikast, kasutatdes elektroonilisi muusika seadmeid. Praeguseks populaarsust kogunud manele muusika hakkas arenema 1980'ndatel ja 1990'ndatel, kui nii nimetatud hobi muusikud hakkasid imiteerima ja tõlkima Türgi ja Araabia laule.
Tõsistel Manele fännidel on ka oma mood. Ehk igapäevane tavaline riietus kombineeritud luksuslike ja kallite ehte või rõvia brändidega. Eriti tähtsad on manele fänndiele brändid nagu Nike, Versace, Dolce&Gabbana ja Armani. Üldiselt näeb aga manele fänne nike tossudes ja dress pükstes ning Versace pluusis, (mis on arvatavasti vuhvel) ning muidugi ei puudu kuld ketid ja sõrmused. Teine variant on aga see, et tõesti manele fännidel ongi kallid brändi riided koos odavate tossudega, kuid see on ka kõik, mis neil on. Elamiseks ja söögiks enam raha eriti ei jätku.
Manele muusika järgi ei tantsita niisama suvaliselt vaid siia käivad ikka juurde mõned kindlad tantsu võtted ja sammud. Kui mul oli vabatahtlike vahe kohtumine mai kuus, Transilvaania
väikeses alevikus, siis külastasime ka sealset ööklubi. Alguses kõlasid muidugi kõik see populaarsemad klubi lood, kuid peagi sai peost manele pidu. Niisis õpetasid kohalikud ka meile kuidas õige manele tants käib. Muidugi selgeks me seda ei saanud - palju hüplemist ja karglemist ning tüdrukutel peavad puusad ikka hoogsalt liikuma.
Manele pidusi kohtab peale väikeste alevike ja külakeste ka linna äärsetes grillimis kohtades, kus üldjuhul BMW'st tuleb kurikuulus Manele muusika, auto kõrval suitseb grillimiseks populaanr Mici (ehk hakkliha vorstikesed) ning Nike dressides ja tossudes noormehed oma neidudega tantsu löövad.

Siin siis ka üks kuulsaim Manele muusika esindaja: http://www.youtube.com/watch?v=1BntAHN76HM

Vama Veche

Kuna mu isa ütles, et ega ikka enne Eestisse tagasi tulla ei saa, kui must meri on nähtud, siis võtsin asja tõsiselt ja külastasin merd lausa kolmel korral. Täpsemalt kohta nimega Vama Veche.

Vama Veche oli mitmeid aastaid tagasi lihtne väike kaluriküla Bulgaaria piiri ääres. Peale 1989 aastat aga hakkas sinna üha rohkem turiste liikuma. Nüüdseks ongi väikesest kalurikülast saanud suve kuurort, mis on täis hosteleid ja villasid. Eelkõige on rand populaarne noorte seas, sest seal saab tasuta telkida ning pubisid ja klubisid on rohkem kui tarvis. Samuti odavaid kiirtoidu söögikohti leidub piisavalt. See on ka põhjus, miks olen Vama Veches lausa kolm korda käinud. See on piisavalt lähedal ja raha ei kulu peaaegu, et mitte üldse.

Esimsel korral käisin musta mere ääres koos Eesti sõbrannadega Juuni keskpaigas. Sel ajal oli rand üsna tühi ja vesi veel natuke jahe, päikest aga liiga palju. Teisel korral käisin Juuli lõpus, kui rannas toimus folk fesitval. Sel korral ei suutnud ma uskuda, et tegemist on sama kohaga, rand ja tänavad olid paksult rahvast täis. Kolmandal korral käisin Augusti alguses ning ka siis oli rahvast palju ning elu käis hommikust hommikuni. Kella 9'st hommikul liigub rahvas vaikselt randa suplema ja peesitama ning seda kuni umbes viieni õhtul. Seejärel liiguvad kõik sujuvalt pubidesse või ranna baari. Ning elav pidu hakkab umbes kell 21.00 ning kestab kuni päikese tõusuni. Seejärel kõige vapramad uudistavad päikese tõusu ning jalutavad uniselt oma telkiteni, kus uneletakse kuni päike telgi liiga kuumaks kütab. Ja nii see elu seal käib.

Rand ise on ilus, natuke prügine aga õnneks ikka koristatakse õhtuti. Vesi on ka täitsa puhas. Kuid mina küll öelda ei saa, et must meri on must. Eesti meri tundub olevat ikka tumedama veega, kuid merevesi on siin ikka mitu korda soolasem

Vama Veche on aga ka Rumeenia rock bänd, mis asutati aastal 1996. Laule on neil nii Vama Vechest kui suvest ja kõigest muust. Muidugi mängitakse ranna baarides nende repertuaari vahet pidamata. Minu lemmikuks on see laul: http://www.youtube.com/watch?v=InwO1ObFPPE

Kurikuulus Dracula

Rumeeniaga seostub kindlasti kõigile krahv Dracula ehk Vlad Tepes – kuulus vampiir, kes on elanud sadu aastaid. Ka mina ei teadnud enne siia tulekut Rumeeniast muud, kui et siin on Transilvaania mäed ja Dracula lossid. Kahjuks või õnneks on inimestele teatud Dracula kirjaniku poolt väljamõeldud tegelane, mis ei seostu tegeliku looga peaaegu et üldse mitte.

Dracula puhul oli tegu ühe tuntud suguvõsa liikmega, kes sai kuulsaks kurjategijate ja vaenlaste teibasse ajamisega.Tõeline krahv Vlad Dracul sündis aastal 1431 Sigishoara lraminnas. Tema isa oli Valahhia vürst ning poega hakati kutsuma Draculaks ehk Draculi pojaks.Türgi vastu sõdides ei tuntud seal kandis vaenlaste vastu mingit halastust – need aeti lihtsalt teibasse. Ainult türklaste väeülemale tehti erand: tema aeti kullatud otsaga teibasse. Väidetavalt ajas krahv Dracula teibasse kuni 40 000 inimest. Müüdid räägivad, et julm valitseja jõi vaenlase verd, et ammutada sellest jõudu. Ta hukkus 1476. aasta detsembris lahingus türklastega Bukaresti lähedal. Draculal on Rumeenias üldiselt rahvuskangelase maine, kuna tema poliitika tulemusena ei suutnud türklased Rumeeniat vallutada ning ta siiras pühendumus oma kodumaa kaitsele äratab poolehoidu siiamaani.

Krahv Dracula õige elukoht on varemetes ning turismi lehekülgedel sellele viiteid ei ole. Nii külastasin ka mina hoopis lossi nimeba Bran mis on kuulus tänu Bram Stokeri poolt kirjutatud Dracula loost. Loss ehitati 1377. aastal, et kaitsta tähtsat kaubateed türklaste eest. See asus strateegilises kohas, mis jääb Transilvaania piirialadele. Nii loodeti ära hoida röövlite saabumist riiki ja kindlustada kaupmeeste turvalist liikumist. Loss on hästi säilinud ning praegu tõeline turismi magnet.

Mina nimetaks lossi pigem kindluseks, sest minujaoks on loss midagi suursugust ja väga uhket. Siiamaani ei ole ma ka kohanud ühtegi inimest, kes oleks öelnud, et loss on vaatamist väärt. Mina jäin aga vägagi rahule. Tõsi Brani loss on ise vägagi lihtne ja tagasihoidlik, kuid loodus lossi ümber, mägede ja rohelusega on võrratu. Lossi tornis võibki vaadet nautima jääda ja unistada, et küll oleks mõnus kui endalgi oleks väike majake rohelise mäe otsas, kus künka serval lamades pilvi uudistada. Kahjuks on aga loss pidvealt üle rahvastatud, nii et kauaks sinna unistama jääda ei saa, sest kõik tahavad vaadet nautida ja igas poosis pilte teha.

Nüüdseks on kõige kuulsamad kohad Rumeenias külastatud ja üha enam tuleb hakata mõtlema kohvri pakkimisele. Kuid loodan, et leian veel võimalusi midagi huvitavat uudistama minna.

Kaua igatsetud Grillimine!

Grillimisest oleme siin esimestest soojadest ilmadest saati unistanud. See tähendab, et juba märtsi kuust alates. Muidugi Jaanipäeva ajal tundsin sellest kõige rohkem puudust. Ning viimasel ajal on eriti palju igalpool grillimise aroome tunda. Eile aga nautisime grillimist nii kuis jaksasime.

Eile käisime Costinil ja Claudial külas (noorpaar kelle laulatusel käisime), pulma videot ja pilete vaatamas. Neil on väga armas treiler pulma videost tehtud: htp://vimeo.com/25785018 Neil on ka väike aiake, kus hiljem, kui väljas enam nii kuum ei olnud grillisime ja mõnusalt aega veetsime. Grillisime ribi, vorstikesi, šampinjonid juustuga ning Rumeenia grilli peolt ei saa muidugi puududa Rumeenia Mici. Mici on Rumeenia grillitud hakklihavorst, tavaliselt lamba või sealihast. Hakklihavorstikesed on tavaliselt maitsestatud küüslaugu, pipra, tüümiani ja aniisiga. Ja väidetavalt on see kõige parem sinepi ja õllega.

Kui kõhud olid täis, siis enne ära minekut pakuti meile Porto veini. Claudia ja Costin käisid mesinädalatel Portugalis ning sealt siis pärineb ka Porto vein. See pole aga päris tavaline vein. Porto veini juuakse enne või pärast sööki väikese shotina. Vein on pool magus ja pool kuiv ning natuke nagu viski. Aga maitses hästi!

Meil oli mõnus laupäeva õhtu - korterist väljas :)

Korter hosteliks...

Neljapäevast alates (07.07.2011) on meie korter justkui hostel. Majutasime Korea poissi ja kahte Eestlast. Viimaks peale viite kuud kohtasin Bukarestis Eestlasi, keda ma varasemalt ei teadnud. Laupäeval pakkusime aga öömaja Peruu poisile ja Leedu tüdrukule.

Kuidas kõik need inimesed meie juurde sattusid?

Korea poiss kirjutas Couchsufingus (neti lehekülg kus inimesed pakuvad/otsivad tasuta öömaja) Ewale, et ehk saame teda majutada. Mõtlesime tükk aega ja otsustasime, et oleme lahked ja pakume peavarju. Eestlased sattusid meie juurde läbi ühe meie Prantsuse tuttava. Nad kirjutasid temale samuti Couchsurfingus. Kahjuks Prantsuse poiss ei saanud kedagi selajal majutada. Seega teades, et olen Eestlane küsis ta kohe minu käest, et ehk ma tahan oma kaasmaalasi aidata. No polnud vaja pikalt mõeldagi, suur rõõm oli Eestlasi siin kohata. Peruu poiss ja Leedu tüdruk on aga samuti vabatahtlikud Rumeenias ja käisime nendega Doonau deltas. Kuna Peruu poisi projekt lõppes ja tal on Bukarestist lend, siis palusid nad, et ehk on võimalik meie juures ööbida. Eestlased ja Korea poiss olid lihtsalt pikemal ringreisil Rumeenias, Ukrainas jne. Eestlaste sihtkohaks on Kreeka, Korea poiss aga liigu Türgi poole.

Meie külalised olid kõik väga toredad ning meil oli võimalus maitsta Korea suppi ning kartuli rooga Peruust ning muidugi minu poolt Eesti kama. Peaks mainima, et kultuuride erinevus on märgatav söögi valmistamise protsessis samuti. Korea poiss hakkis küüslauku peaagu, et kung fu võtteid kasutades, plus mingeid sõnu lausudes ning täpselt aega jägides. Peruu poiss valmistas sööki aga lauldes ja ladina rütmide saatel tantsides. Eesti kama valmis aga vaikuses.

Nüüd oleme natuke väsinud aga samas õnnelikud, et meil oli võimalus saada erineviad maitse elamusi ning uusi teadmisi natuke eksootiliste riikide kohta. No ja minul oli kõige suurem rõõm Eesti keelt rääkida. :)

Vürtsikat Korea suppi maitsmas.

Nimed Korea tähestikus.

Peruu kartuliroog.

Metsik Doonau Delta

Ma käisin džunglis!

Doonau delta on üks Euroopa suurimaid märgalasid. Umbes kakskümmend protsenti deltast asub Ukrainas ja kakskümmend protsenti Rumeenias. Delta hõlmab 150 000 hektarit lammisaari, soid, harujõgesid, kanaleid ja järvi. Ala on elupaigaks enam kui 70 kala liigile, 225 linnuliigile, 500 taimeliigile ja 22 imetajaliigile.

Võtsime ette reisi Doonau deltasse ning see osutus kõige huvitavamaks reisiks siin Rumeenias üldse, igatahes praeguse hetkeni.

Reede vara hommikul asusime teele ning esimeseks petuseks oli väike linnake Tulcea, kust tuli võtta praam, et näha Doonau deltat ja selle külakesi. Üldiselt külastavad turistit kohta nimega Sulina või Sfantu George. Kuna tegemist on vägagi turismi kohtadega, siis pole seal ööbimine ka just kõige odavam. Seega otsustasime meie külastada väikest küla nimega Pardina, mis ei ole turistide poolt veel vallutatud. Selleks tuli meil esmalt võtta ette 1 minutilne praami sõit väikesele pool saarele ning sealt võta marsa. Poolsaar oli väga huvitav. Seal eksisteeris pubi, üks kruusatee autodele, kirik ja majad ning mõned üksikud sisse tallatud teerajad. Buss Pardinasse pidi väljuma kell 16.00 aga bussi parandati ja väljumine lükkus kella viie peale. Viimaks aga asusime teele džunglisse.

Teekond Pardinasse oli ekstreemne. Teel oli auk augus kinni pluss vahepeal ei olnud teed ollagi sõitsime lihtsalt keset põldu või lihtsalt väikesel teerajal mille mõlemal poolel oli soo või lihtsalt väike veekogu. Ütleme nii, et tunni ajase sõidju jooksul olin ma enamus ajast pool õhus kui istmel. Ning pole üldse vaja imestada, miks buss remonti vajas. Pigem imestasin, et see buss otsi ei andnud. Poolel teel tuli passi kontroll. Minul aga oli kaasas ainult juhiluba. Õnneks aga ei tulnud probleemi. Me kahjuks ei osanud arvestada, et nii karm kord on. Mõtlesime, et milleks id kaarti vaja kui oleme ikka Rumeenias aga asi selles, et teiselpool Doonau kallast on kohe Ukraina. Ja mine tea äkki tahame Ukrainasse põgeneda. Lõpuks aga jõudsime Pardinasse, peatus oli peaaegu, et keset põldu, ümbruses mõned üksikud majad. Pardina tundus peaagu, et maha jäätud külana. Kuid siiski elas seal päris palju inimesi. Külas eksisteeris isegi 8. klassiline kool. Viis korter elamut, mis olid küll poolei, ilma akendeta ja kohati ka ilma usteta, kuid võis näha, et osad inimesed elasid seal.

Öömaja oli meil juba broneeritud ja bussi vastu tuli meile üks vana, vana onu, kes väga hästi ei kuulnud. Mina juba kartsin, et kuidas me küll temaga asjad aetud saame aga õnneks öömajja jõudes oli seal noor tüdruk, kes meiega tegeles. Mõne minuti pärast saabus kohale piirivalve, kes tuli järjekordselt meie dokumente vaatama. Tegelikult mulle tundus, et nad tulid lihtsalt uudistama, et mis maalased me oleme ja tekitasid endale lihtsalt natuke tööd. Piirivalve tüübid olid parjad koomikud, just kui meie Kätemaksu kontori Seff ja Tuvi. Piirivalve hoiatas, et me üksi külapeal väga ringi ei tohiks käija, sest küla on täis joodikuid, kellele meeldib tüli norida. Seega ei saanud me ühelgi päeval isegi mitte poodi üksi minna, kuigi poeni oli ainult 500 m. Pererahvas oli väga tore, valmistas meile kala, pakkus ise tehtud juustu jne. Kõik oli vägagi maitsev.

Teisel päeval rentisime väikese mootorpaadi koos juhiga ning läksime kolme tunnisele reisile doonau deltal. Alguses tundus, et tuleb üks tavaline jõepeal sõit. Siiki osutus reis vägagi põnevaks. Esiteks pole ma kunagi niipalju erinevaid linde näinud. Nägime pelikane, luiki, parte ja siis hulganisti huvitavaid linde, kellest pole mul õrna aimugi, kes nad täpselt on. Peale selle võis näha erivaid tüüpi konni pluss kilpkonni ja pea igal sammul kopraid. Ja jõe harsuid oli ikka väga palju. Juba peale 30 minutit sõitu oli mul teekond täiesti sassis ja üksi tagasi koju poleks iialgi osanud minna. Ringreisi tipp hetkeks oli see, kui keerasime mootropaadiga väga kitsasse jõe harru. Siis oli kindlamast, kindlam et seekordne reis oli tõsine džungli retk.

Ceai La Vlaicu ja noorpaar

Eilse õhtu veetsin "tee aias". Bukarestis on päris palju tee maju, enamjaolt on nad küll natuke peidetud kohad aga väga mõnusad ja hubased. Rumeenias kutsutakse tee maju Ceainerie'ks. Mis kõige tähtsam, menüüs on palju teed ja vahel ka mõned suupisted. Eile õhtul kutsusid meid tee majja Costin ja Claudia. Costin ja Claudia on rumeenlased kelle kiriklikul laulatusel 4.juuni käisime. Nendega tuttavaks saime aga minu poolakast korterikaaslase prantslasest sõbra juures, väikesel istumisel. Nad olid väga sõbralikud ning juba esmasel kohtumisel kutsusid meid oma pulma. Nii siis käisimegi kiriklikul laulatusel ja hiljem oleme nendega kontakti hoidnud. Aga kõigepealt räägin siis mõnusast "tee aiast" ning seejärel natuke ka laulatusest.

Eilse ceainerie nimeks oli Ceai la Vlaicu, ehk tõlkes kõlaks "Tee Vlaicu juures". Tegemist oli väga mõnusa "tee aiaga", mis tänava pealt polegi nähtav. Ma ütlen "tee aed", sest lauad paiknesidki väikeses aias, muru sees. Muru sees, sest muru oli üsna pikk, aga nii pidigi olema. Mõnes kohas kasvas midagi hundinuia sarnast,natuke lilli jne. Väga vahva aiake, üpris idamaise tunde tekitas. Menüü oli vägagi paks ja sisaldas ainult eri sorti teesid ja tee kokteile. Just nimelet, tellida sai jäätise kokteile teega. Valikut teha oli väga raske, sest kõike oleks tahtnud proovida. Mina tellisin jäätise sheigi rohelise tee ja piparmündiga. Maitses väga hästi, midagi väga uut. Kuigi väljas sadas vihma ja sähvis välku ei seganud meid see sugugi. Istusime varju all, kuum tee andis sooja ning juttu jätkus kauemaks. Jah, isegi jäätise shake oli alguses vägagi kuum. :) Ceai La Vlaicut tuleb küll veel külastada, et huvitavaid tee elamusi saada.

Jäätise shake rohelise tee ja piparmündiga

Claudiaga

Nüüd aga natuke pulmast. Costin ja Claudia abiellusid õigeusu kirikus. Seega ei mingit istumist vaid tuleb seista. Tseremoonia õnneks väga pikk ei olnudki. Tseremoonia viisid läbi lausa kolm preestrit. Või üks preester ja kaks abilist, igatahes kõik nad nägid üsnagi preestri moodi välja. Alguses lugesid nad hulgim palveid ja kõik tegid enda ette sadu kordi risti. Noorpaar sai endale pähe uhked kroonid, mis lõpus küll ära võeti. Aga nad nägid väga uhked nendega välja. Muidugi tuli noorpaaril ja tunnistajatel pühakute pilte suudelda. See on tavaks ka igapäevasel kiriku külastusel. Üsna tseremoonia lõpus tantsisid preestrid ja noorpaar koos tunnistajatega ümber altari. Ma ei tea küll, mille jaoks see vajalik oli aga eks ma uurin välja. Huvitav oli veel see, et tunnistajad hodsid käes pikki, pikki küünlaid mille ümber oli tehtud väikene kimp. Kõik oli minu jaoks väga huvitav, sest ma pole kunagi varem kiriklikku laulatust õigeusu kirikus näinud. Muidgi tundsin ennast ka natuke eksinuna, sest peaaegu koguaeg tuli nuputada, et mida nad nüüd täpselt räägivad ja mis nad täpselt teevad ja miks :) Aga sel viisil oli põnevust küllaga, et jõudnud mõeldagi, et jalad juba seismisest valutavad. Olen väga rõõmus, et mul oli seesugune võimalus.

usest.

Pikk, pikk küünal

Tants ümber alatri

Suurlinna rand

Meil on siin juba pikemat aega suvi ja mina olin juba arvamusel, et suurlinna suvi on kohtuav. Mulle tunuds, et siin pole kohta, kus päikest võtta ja ujuda. Meil on siin palju suuri parke koos järvedega aga ei mingit ranna ala ja järvede vesi kutsu kohe mitte üldse ujuma. Muidugi polegi need järvekesed ujumiseks mõeldud. Parkides pole ka kedagi muru peal peesitamas näinud.

No leppisin faktiga, et sellel suvel ma olen joodiku päevitusega aga ujuma pean ma küll suvel piisavalt palju saama. Seega hakkasin otsima ujulaid ja leidsin esialgu, et lennujaama lähedal on veekeskus. Sellel veekeskusel on väidetavalt basseinid ka väljas, seega on võmalik ka päikest saada. Tundus supper, aga asja juures oli kaks suurt miinust - veekeskus asub väga kaugel ja päeva pilet on 30 leid (8 eurot), mis on vabatahtliku jaoks üsna suur raha. Üritasin otsinguid jätkata ja lootsin, et minu linnaosas eksisteerib ehk mõni ujula. Internetis inglise keelseid otsingudi tehes ei leidnud ma nagu miskit. Seega tuli ikkagi rumeenia keelega hakkama saada. Muidugi tõi see tulemusi - leidsin, et minu korterile üsna lähedal asub väli bassein. See oli aga ka peaaegu kogu info, mis ma sain. Mul oli aadress, info et seal on bassein, plus tenniseväljak ja korvpalli väljak ning hind 10 leid (2,5 eurot).

Mul olid selle koha suhtes suured eelarvamused. "Lasnamäe" majade vahel väli bassein - järelikult väga, väga vana. Võib olla üldse ei tööta enam, kui on avatud siis vesi on basseinis ehk ujumiskõlbmatu või koht on lihtsalt üle rahvastatud. Hinna suhtes arvasin, et ehk tund või kaks on 10 leid. Mitte väga positiivsete ootustega otsustasin siiski minna ja järele uurida. Kohale saabumine võttis aega umbes 5. minutit. Ja ohh üllatust "Lasnamäe" majade keskel leidsin väikese paradiisi. Täitsa korralik bassein, mille ümber on liiv ja päevitamise toolid, väike kohvik, korvpalli ja tennise väljak, väike roheline ala pinkidega, mida veel tahta. Ja terve päeva pilet 15 leid (3,75 eurot). Ja rahvast oli väga vähe. Nüüd on suvi minu jaoks igatahes täielikult alanud. Suvi korterite vahel võib isegi täita mõnus olla.

See väike paradiis ei peata mind aga siiski unistamast Mustast merest, kuhu on plaanis üsna varsti minna.

Väike paradiisi rand :)

Codlea

Vahepeal on meie tööks olla lihtsalt nagu suursaadikud - vaatame ilusaid tantse ja laule ning õigel hetkel ütleme: "Tere mina olen siit ja sealt maalt".

Meid kutsuti ühe keskkooli aastapäeva pidustustele. Suureks plussiks oli see, et keskkool asus Codleas, mis on 3 kolme tunni kaugusel Bukarestist ning ümbruses on ilusad mäed.

Saabudes kutsuti meid muidugi kohe kohvile ja koogile, laud oli aga lookas kookidest, küpsistest jne. Muidugi kohvi joomise ajal tuli meil õpetajatele ennast tutvustada, ehk siis: "Tere, mina tulen Eestist". Muidugi ei piisanud vaid sellest, vaid tuli juurde seletada, et ei Eestis ei räägita vene keelt ja meil on küll palju venelasi ja kus ikkagi täpselt siis Eesti asub. Kui kohvi joodud tehti meile kooli ekskursioon. Käisime füüsika ja keemia klassis, kus lapsed näitasid meile erinevaid eksperimente. Lõpuks jõudsime aulasse, kus lastel oli ette valmistatud väike näidend, spetsiaalselt meile. Sellega asi aga ei lõppenud. Lõpetuseks oli neil terve 2 tunnine show kooli staadionil, kus iga klass esines laulu või tansuga. See oli väga tore, saime näha rahvatantsu ja kuulda Rumeenia laule. Aga kaks tundi kuuma päikese käes oli natuke liig. Peale seda kutsuti meid pidulikule lõunasöögile, mis tegi meil tuju jälle rõõmsaks, ning väsimus kadus võluväel. Sellega ka pidu lõppes.

Peale keskkooli pidustusi külastasime lähel olevat puuetega laste keskust. Sinna minekut ma natuke kartsin, sest mul pole väga kokkupuudet puuetega lastega olnud. Aga polnud vaja midagi karta, need lapsed on väga siirad ja sõbralikud ja rõõmsad, iga pisimagi asja üle. Näiteks kas või selle üle, et nendega natuke vestled. Mängisime nendega mõningaid lihtsaid mänge ning pärast suuremald lapsed näitasid meile oma breik tantsu. Ja nad olid vägagi osavad. Järgmiseks korraks peame nüüd meiegi ühe tantsukava selgeks õppima. Nendega oli tore aga natuke ka raske. Viieks minutiks on võibolla kõik võimelised sulle tähelepanu pöörama, kuid peale seda võib juhtuda, et enamus neist istuvad maha ja on omas maailmas või mõni muutub natuke agressiivseks. Aga nii lihtsalt on nendega ja kurb ei tsau sellepärast olla, sest nemad ei ole seda mitte üldse mitte.

Kodudee kulges meil läbi ilusate mägede ja paaris kohas nägime ka ilusaid mägijärvi. Selliseid tööpäevi võiks rohkemgi olla :)

Rumeenia rahvatants: http://www.youtube.com/watch?v=Kk_htS18fT4

Aici Acolo Festival

Head Euroopa päeva! Meie tähistasime Euroopa päeva festivaliga, kus lapsed erinevatest Bukaresti lasteaedadest, esitasid tantse ja laule Euroopa maadest. Festival ei olnud aga ainult Euroopa päeva tähistamiseks, vaid ka väike ülevaatus meie tööst siin.
Veebruarist saati olen käinud erinevates lasteaedades lastele Eestit tutvustamas. Peale minu on siin aga veel vabatahtlike (Austirast, Hispaaniast, Saksamaalt, Taanist, Poolast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Lätist ja Leedust). Nende töö on täpselt sama - käia lasteaedades lastele tunde andmas oma maa kohta. Meie projekti põhimõte on lastele näidata mitmekesisust, et maailm on suur ja lai, kus on erinevaid inimesi, kes räägivad erinevat keelt jne. Oma tundides mõistagi tantsime, laulame ja mängime (igaüks midagi omalt maalt).

Festivaliks valmistumine algas juba kuu aega tagasi. Lasteaiad võtsid loosiga riigi nime, ning seejärel oli nende ülesandeks esitada festivalil mõni tants, laul vms. vastavalt riigilt. Meie tööks oli muidugi natuke neid juhendada. Minul tuli abistada kahte lasteaeda (lasteaed Prichindel ja lasteaed nr. 227). Prichindeliga otsustasime rahvatantsu kasuks - neile meeldis väga tants "Oige ja Vasempa". Lasteaed nr. 227 otsustas laulda, nii siis hakkasin neile Põdral maja selgeks õpetama. Ma olin küll mures, et see osutub väga raskeks. Aga ühe nädalaga oli lastel laul selge. Lapsed said sõnad koju kaasa ja tublid vanemad kordasid lastega sõnu. Muidugi kuulsin pärast lastelt jutte: "Tead minu ema ei saa midagi nendest sõnadest aru!" või "Minu isale väga meeldib, sest see on naljakas". Muidugi juhtus ka, et jänes muutsus Janeks ja Põder oli Peder aga nad olid väga tulbid. Ja kui sel reedel lasteias nn. peaproovi tegime, siis lapsed ei öelnud mulle enam tere vaid: kopp-kopp lahti tee. :)

Festival oli tõsiselt tore. Kõik olid hoolega valmistunud - uhked kostüümid, rõõmsad lapsed ja hea energia.

Prichindel tantsuga: http://www.youtube.com/watch?v=4E9LNjs697E

Ja lasteaed nr.227 Põdral maja: http://www.youtube.com/watch?v=50lgmprXzBY

Pastele in Bucovina

Reisi teekond :)

Pühad möödusid reisides. Kui algues plaanisime minna Maramurese piirkonda, siis lõpuks otsustasime Bucovini piirkonna kasuks. Bucovina piirkond on põhja pool ja tänapäeva kaartidel kannab nime Suceava. Reis kulges mööda väikeseid, rahulikke linnu ja külasid ning muidugi läbi mägede. Jällegi mõnus vaheldus Bukarestile.

1. Päev:
Esimene päev möödus ainult sõites. Esialgu sõitsime Brasovisse ja sealt edasi Bacausse. Mõnus teekond läbi mägede. Osad mäed on ikka veel lume all. Bacausse jõudsim umbes kuue ajal õhtul. Tegelikult oleks pidanud me seal varem olema aga mikrobuss otsusta poolel teel keema minna. Selleks oldi aga vist valmistunud, sest bussijuhil oli palju vett kaasa varutud. Ootasime siis 10-15 minutit ja asusime uuesti teele. Peagi aga otsustas buss uuesti hakata keema ja nii juhtus oma neli-viis korda. Lõpuks tuli meil teise mikrobussi ümber istuda. Bacausse jõudes tuli otsustada, et mis edasi teeme, kas ööbida siin või sõita edasi. Vaatasime, et poole tunni pärast sõidab buss Romanni, kust on lihtne saada edasi Suceavasse. Millegipärast aga bussi ei tulnud. Seega otsustasime uurida, et ehk läheb mõni buss kuskile mujale. Näiteks teadsime oma raamatute põhjal, et lähedal on Piatra-Neamts, mis võib uudistamist väärt olla. Nii siis organiseeris üks bussijuht meile mikrobussi, mis viis meid kohta, kus tänu temale ootas meid teine buss, mis siis sõitis Piatra-Neamt'i. Kohale jõudes oli juba pime, ning otsisime koha ööbimiseks ja nii see päev lõppeski.
Mainimata ei saa ma aga jätta seika bussipileti hinna küsimisega. Sõit pidi väidetaval kestma 10-15 minutit. Küsisime siis, et palju 3 piletit kokku on ja vastuseks tuli O Suta, ehk 100. Olime pikali kukkumas. Küsisime kolm korda üle ja ikka vastus sama. Siis aga meenus meile, et Rumeenlastel on tavaks 100 kohta öelda miljon, seega O suta on kümme. Nimelt olid mõend aastad tagasi kõik miljonärid. Ehk siis ühe miljoni väärtus oli sama mis praegune 100. LEID. Nii, et jah uhketes restoranides olid arved inimestel kunagi 3 miljonit jne. :)

Piatra-Neamt

2. Päev:
Hommikul asusime varakult Piatra-Neamti külastama. Peagi olime pettunud, sest me kõndisime ja kõndisime ning ei midagi huvitavat vaadata. Koht pidi olema linn ja tõesti me nägime trolle ringi sõitmas aga ümbrus nägi üsna küla moodi välja. Peale 20 minutit kõndimist võtsime oma raamatud välja ja hakkasime täpsemalt uurima, et kus siis kesklinn ikkagi on ja mida vaadata. Kesklinn osutus väikeseks ning seal oli vaatamiseks ainult kirik ja kella torn. Linna keskel on aga mägi umbes 650 meetrit kõrge kuhu saab kondliga või jalgsi minna. Meie muidugi otsustasime jalgsi minna. Väsitav aga tippu jõudes olime õnnelikud, sest vaade linnale ja ümbrusele oli väga ilus. Tegime väikese pikniku ja lihtsalt natuisime vaadet. Edasi liikusime Targu-Neamti, kus aga ei olnud miskit vaadata. Ümbruses mõned kloostird aga otsustasime edasi liikuda Suceavasse.
Läksime häälega ja autojuhiks osutus tore mees, kes rääkis meile ilusti, kus miski asub ja viis meid otse põhiliste vaatamisväärsuste juurde (kõige suurem muna, linnuse varemed, vabaõhu muuseum ja Stefan Cel Mare monument). Vaatamisväärsused kiirelt vaadatud, sõidutas ta meid ilusti tagasi kesklinna ja andis viimased näpunäited linna kohta, kui ka üleüldse vaatamisväärsuste kohta Rumeenias ning soovis head teed. Seejärel asusime ööbimiskohta otsima. Olime peagi totaalselt kadunud, sest meil puudus korralik kaart. Õnneks aga peatus valgusfoori juures üks noormees, küsides et mida otsime. Seletasime siis, et hostelit ja tema siis seletas ilusti, kus see siis asuma peaks aga muidugi seletus oli nii keeruline, et me seisime ja lihtsalt noogutasime. Lõpuks aga ütles ta, ok ma parem näitan teile ise teed. Ja ohh õnne, noormees müüs hostelile lilli ja teadis peremeest väga hästi ja tänu sellele saime palju odavama hinnaga ööbida. Tore on kohata lahkeid inimesi.

Vabaõhtu Muuseumis :)

3.Päev:

Hommikul uudistasime veel Suceavat. Käisime vabaõhu muuseumis, sest eelneval päeval oli see suletud. Ei midagi erilist, pisike muuseum mõningate vanade majadega, mida sai siis ka seest külastada. Laupäeva õhtuks tahtsime jõuda Sucevitasse, kus asub klooster, mille välisseinad on maalitud ning kuna oli munapühade aeg, siis südaööl tahtsime külastada samuti missat, kus rahvas võtab preestrilt oma küünaldele tuld ning siis pärast kõik oma küünaldega koju kõnnivad.
Enne Sucevitasse jõudmist peatusime kohas nimega Radauti. Väga vaikne väike linnake, katedraali, kiriku ja kloostirga. Ning arhidektuur linnas oli teistsugune, kui mujal. Värvilised majad natuke sarnases stiilis nagu meil Tallinan vanalinnas. Raudautist hääletasime edasi Sucevitasse. Ning oehh, meid võttis peale tõeline Rumeenia mustlasverega perekond (Isa, vanaisa ja poeg). See oli vahva teekond, ehtsa Rumeenia muusika saatel ja kuld hammastega vanaisaga. Muidugi sõidu lõpus üritas autojuht rikkaks saada ja tahtis meilt igalt ühelt 10 eurot. Meie aga seletasime, et oleme vabatahtlikud ja raha pole ja ammugi mitte eurosid. Noo aga, et mitte väga pahameelt neile tekitada andsime neile 10 leid kolme peale kokku. Mis on küll üli vähe, aga nad jäid sellega siiski rahule.
Sucevita on väike külake mägede vahel, ilusa kloostriga. Ning südaöine missa oli vapustav. Külla, kus päeval ei liikunud kedagi, ilums järsku tohutult palju autosid ja inimesi. Ning kui lõpuks kõik oma küünaldele tuld võtsid, olid vaatepilt väga -väga ilus.

Südaöine Missa

4. Päev:
Hommikul olime juba mures, et Sucevitasse me jäämegi. Muidugi pühapäevasel päeval busse ei liikunud ning ka autosid möödus üpris vähe. Nimelt tahtsime jõuda kohta nimega Gampulung-Moldovenesc. Kuna tegemist on suurema kohaga, kust on meil lihtsam asuda tagasi koduteele. Õnneks Sucevitas me väga kaua ootama ei pidanudki ja tore naisterahvas võttis meid oma auoto peale. Ning muidugi tegi ta peatusi, et me saaksime ilusatest kost pilte teha :) Gampulung-Moldovenesc'is tegime lihtsalt väikese pikniku ja asusime edasi hääletama, sihtkohaks Gura-Humorolui. Seal asus järjekordne klooster, mille välis seinad on väidetavalt värvitud erilise sinisega. Teekond kloostrisse oli 4 km. pikk, mille läbisime muidugi jalgsi. Ja meie küll eriti aru ei saanud, et kus oli see eriline sinine aga mis seal ikka. Meile meeldis Sucevita klooster palju rohkem. Klooster nähtud jalutasime tagasi alevikku ning suundusime kohe väsinult öömajja ja magama.
Hommikul ärkasime väga varakult ja kell 9. olime taaskord Suceavas, kust saime kiirelt auto otse Bukaresti. Bukresti jõudes oli täitsa kodune tunne ja me täitsa igatsesime oma räsitud ja vana korterit. Samas aga oli natuke imelik olla tagasi linna müras, peale vaikseid külakesi ja asulaid mägede keskel.
Mina jäin meie reisiga rahule. Mägesid näing ja mäe otsas olin, see oli minu jaoks kõige olulisem. Kuigi jah Austria tüdruku jaoks olid need pigem künkad aga 650 meetrit jne. minu jaoks küll enam küngas ei ole :)

Pühade eel

Nädalavahetus möödus töö tähe all. Samuti terve nädal oli täis tegemist.

Nagu ikka töö lasteaedades aga õhtuti tuli meisterdada salvrätikust lilli, sest nädalavahetusel ootas meid ees lille kampaania. Täpsemaltlt raha kogumise kampaania, et lastele haiglates lihavõtete puhul kingitused teha.

Laupäeval kohtusime Rumeenia kohalike vabatahtlikega, kes kampaaniast osa tahtsid võtta. Moodustasime tiimid ja tegime viimaseid läbirääkimisi kirkutega. Pühapäeva hommikul aga suundusime siis salvrätist lilledega kirikute juurde. Kuna nädalavahetusel oli palmipuude püha, siis pühapäeval oli selle puhul pikk, pikk missa. Osad inimesed on kirikus algusest lõpuni, osad aga tulevad ja lähevad just siis kui ise heaks arvavad. Meie töö oli aga lastele raha koguda, see kes annetas sai vastu tasuks salvrätist lille. Muidugi kõige rohkem olid lapsed meie lilledest huvitatud. Korjanduse viisime läbi kirkute juures, sest väidetavalt on see turvalisem ja kirkus käivad inimesed lahkemad. Lihtsalt tänavatel võib tekkida palju probleeme mustlastega. Tõesti paljud inimesed olid väga lahked. Meil oli neli tiimi ja päeva lõpuks kogusime kõik kokku pea 1000 eurot. Saame lastele korralikud ja suured kingid teha. Täna lähemegi kingikotte ette valmistama ja homme juba haiglatesse lastele kinke viima.

Lihavõtted on siin aga väga tähtsad pühad, seega on ka lasteaiad juba sellest nädalast kuni mai alguseni puhkusel. Ning suureks ülltauseks on see, et isegi haiglates saadetakse enamus lapsed pühadeks koju. Aga muidugi ei saadeta koju neid lapsi, kes pidevat arstiabi vajavad.

Nädalavahetusest altes on ka pea kõigis parkides munapühade turg, samuti kaubanduskeskustes. Ning meie suures toidupoes on üks vahekäik paksult šokolaadi jäneseid ja mune täis. Siin on kobeks, et pühade jänes toob lastele kingitusi. Aga muidugi on see uus traditsioon. Kõige tähtsam on ikka ülestõusmis pühal minna kirikusse oma toiduga, et seda siis pühitseda lasta. Ning kirikust tullakse tagasi küünaldega, mis on tule saanud nn, püha küünlast.

Kuna lasteaiad on puhkusel ja haiglatest enamus lapsed ka kodus, siis on ka meil puhkus. Plaanime neljapäeval sõita Bucharestist välja. Arvatavasti piirkonda Maramures. Tahame munapühad veeta väikeses kohas ja öömaja saada mõne pere juures, et näha õigeid traditsioone. Väidetavalt ongi selle jaoks Maramurese piirkond kõige parem. Nimelt sealsetes külades kannavad paljud ikka eel rahvarõivaid ning seal on palju puidust kirikuid. Ja väidetavalt on seal inimesed väga lahked ja tavalised pered pakuvad turistidele odavat öömaja või vahel ei küsitagi raha. Eks näis, igatahes ootan meie reisi juba põnevusega.

Out of big city..

Kui suurlinna melu väsitab, tasub sõita mõnda vaiksemasse ja väiksemasse kohta. Terve nädala nuputasime Ewaga, et mida seekord nädalavahetusel teha. Kuigi Bukaresti südalinngi vajab veel uudistamist, olime kindald, et tahame linnast välja. Aga palju me nuputama ei pidanudki, sest Ewa Rumeenia sõbrad kutsusid meid endaga kaasa ühe palee varemeid uudistama. Nii asusimegi laupäeva hommikul teele.

Palee varemed asuvad Florestis - alevik 1 tunni kaugusel Bukarestist. Üpris suur koht, täis väikeseid poode ja muud huvitavat aga väga väsinud ilmega. Või õigemine aiad olid rohkem räsitud kui majad. Meie siis läksime uudistama Trianon plaeed (vahel kutsutud ka Cantacuzino). Georghe Grigore Cantacuzino oli Rumeenia poliitik, kes tahtis palee ehitada oma vennatütar Alice'ile. Ehitamist alustati 1911. Plaanitud oli ehitada 150 magamistuba, 7 balli ruumi ning ümbrusesse pidi tulema 150 hektariline park. Kahjuks aga paleed ei ehitatud lõpuni. 1913 Cantacuzino suri ning peale tema surma ei hoolinud keegi enam paleest. Prantsuse, Itaalia ja Kreeka ehitajad lõpetasid 1914 aastal välis ilmega aga see oli ka kõik. Alice kolis välismaale ja palee unustati. Palee interjööri kaunistamiseks olid aga asjad olemas ning need seisid keldris aga muidugi varastati need aastate jooksul. Praeguseks on paleest järgi jäänud tõesti ainult varemed. Katus ja siseseinad on täiesti hävinud. Kuid välisseinad, mis on väga ilusad, püsivad ikka veel püsti.

Uudistasime varemeid tükk aega, kuni vaatasin ülesse ja nägin enda pea kohal peenikese rauast toru vms. küljes kõikuvat suurt kivi/tsemendi kamakat. Väljas oli üsna tuuline ja tõesti tunuds, et see lendab kohe, kohe alla. Õnneks nii ei juhtunud aga kiirelt seadsime sammud sealt eemale. Seejärel õpetasid Ewa sõbrad meile Rumeenia vana traditsioonilist mängu Tsurca.

Mäng käib ühe suure ja ühe väikese puu tokiga. Maha tuleb joonistada kaks ringi ning moodustada kaks võistkonda. Mängu põhimõte on suure puu tokiga lüüa väiksem toigas teise võistkonna ringi. Teised peavad toika kätega kinni püüdma, kui see maha kukub ringi sees, saab vastas võistkond punkti. Mängida võib seda muidugi ka lihtsalt kauguse peale, ehk kes väikese puu toki kaugemale lööb, on võitja. Viimast varianti proovisime siis meie järgi. Ütleme nii, et harjutamine teeb meistriks ning kui alguses ei saa vedama siis pärast ei saa pidama. Nii me siis loopisimegi toikaid oma pool tundi. Lõpuks aga otsusustasime minna järgmisse alevikku, et külastada Iulia Hasdeu lossi.

Iulia Hasdeu oli Rumeenia kuulsa kirjaniku ja filosoofi Bogdan Hasdeu tütar. Iulia oli samuti väga andekas ja kirjutas luuletusi. Tema isa lasi talle ehitada väikese lossi. Iulia aga suri 18. aastaselt tuberkuloosi. Iulia lossi mina küll lossiks ei nimetaks. Tegu oli imeliku väikese ehitisega, minu jaoks mitte kõige ilusam. Aga lossis sees oli küll kena väikene muuseum.

Kuigi me vägapalju kohti ei külastanud olime õhtuks väga väsinud ja näljased. Koju jõudes sõime kiirelt ja viskasime mõneks minutiks pikali, kuid õhtu lõpetasime Sarmalele Reci kontserdil. Sarmalele Reci pole küll väga populaarne bänd aga siiski peaaegu kõik teavad. Ning vähemalt ühte laulu teasime meiegi Ewaga, sest seda mängitakse väga tihti pidudel. Laulu sõnad on neil iroonilised ja natuke tottrad. Muidugi meie sõnadest väga aru ei saanud ja nautisime lihtsalt muusikat.

Stiilipidu...

Nädalavahetus oli seekord pidu, pidu. Täpsemalt stiilikas -Wild, wild west. Kõige põnevam oli kogu loo juures just ettevalmistus.

Mina ja Ewa olime veendunud, et oleme Gowboy'd ehk õigemine GowGrils. Kindlamast, kindlam oli seejärel see, et vajame mütsi. Ewa teadis, mingit odavat mütsi poodi ühes kaubanduskeskuses. Aga mütsi poodi enam ei eksisteerinud. Seega hakkasime kaltsukaid otsima. Muidugi otsustasime me kesklinnast kaugemale minna, sest teised suundusid kesklinna kaltsukatesse. Meie siis kõndisime ja kõndisime ei tea isegi kus ja ühtegi kaltsukat ei kohanud. Leitsime väikese turukese aga ei midagi meile sobilikku. Olime juba alla andmas ja otsustasime tagasi koju minna. Meist möödus aga buss ja hüppasime peale, sest metroo jaam oli selleks ajaks meist juba väga kaugele jäänud. Bussis istudes, ei olnud meil aga õrna aimu, et kas oleme ikka õigel suunal ja kust kaudu see buss täpselt sõidab. Kuna mütsi ka meil veel ei olnud, otsustasime, et kui näeme kuskil Second Hand silti hüppame bussist välja. Peagi märkasimegi ühte kaltsukat ja väljusime bussist. Olime ei tea kus, peaaegu Bucaresti lõpus. Kaltsukas oli üsna väike ja mina hakkasin riideid vaatama. Minut hiljem aga märkasime Ewaga kasti hulga mütsidega. Vat see oli alles õnn :) Muidugi ei olnud mütsid cowboy omad aga me disainisime neid natuke ja olidki mütsid olemas, pealekauba odava hinnaga. Nüüd oli vaja ka riideid - selleks suundusime tagasi kodu lähedale. Midagi lahedat me peale sallide ei leidnud. Seega tuli olemas olevate riietega läbi ajada. Peale 5 tunnist rännakut olime väsinud aga õnnelikud, et meil on mütsid :). Veel õnnelikumad olime, kui kuulisme teistelt, kuidas nad igalpool kaltsukates käisid aga ühtegi mütsi ei kohanud. Teine kordki tuleb vist Bucharesti lõppu sõita :)

Pidu ise midagi väga erilist ei olnud. Lihstalt istumine ja jutu ajamine aga kõik nägid väga vahvad välja :) Kohal olid indiaanlased, kaktus, cowobyd, serif jne...

Lacul Bucura pilte ja video...

Minu lemmik haigla, kus käime on kindlasti Lacul Bucura. Seal on enamus ajast samad lapsed ja piisvalt ruumi, kus joonistada, meisterdada ja mängida. Teised hailgad Budimex ja Grigore Alexandrescu on ka toredad, aga seal peame tegevusi läbi viima palatites. Ning muidugi Budimexis on lapsed enamus ajast väga väsinud keemia ravist ja teises haiglas ei saa lapsed kõike teha, kuna neil on luu murrud või põletushaavad, mis ei luba eriti liikuda.

Täna oli vihmane ilm ja värvisime lastega Lacul Bucuras lihtsalt pilte ning mängisime mõningaid ringmänge.

Meie abiline Adi!

Joonista mulle lill...

Kõigi lemmik pesamuna Isabela.

Loomaaed ja vabaõhu muuseum

Nädalavahetusel käisin loomaaias. Loomaaed asub linna ääres, seega sinna sõit võttis ikka oma tund aega või isegi natuke rohkem. Muidugi olime kõik väga elevil - kes tahtis näha elevanti, kes kaelkirjakut. Muidugi neid me ei näinud :(

Loomaaia sissepääs oli paljutõotav - väga värviline ja põnev. Kahjuks aga loomaaed ei olnudki nii põnev. Palju väiksem kui Tallinna loomaaed ja ei elevanti ega kaelkirjakut, kängurusid ja ninasarvikut ammugi mitte. Enamus loomad olid tavalised - hobused, ponid, toonekured, oravad. Siiski nägime lõvi ja ahve ja alligaatorit. Seega jah meil oli väike pettumus - suures linnas polegi suur ja uhke loomaaed.

Eelmine nädalavahetus külastasime aga vabaõhumuuseumit. Ehk siis taoline nagu meil Rocca al Mares. See muuseum asub ühe mu lemmik pargi juures (Parcul Herastrau). Muidugi, et väiksem kui meie oma aga seal oli põnevam kui loomaaias. Samas aga ma arvan, et meie vabaõhumuuseum on ägedam. Kuna ilm oli eelmine nädalavahetus tuuline ja jahe, siis juba peale kolme-nelja maja olime külmunud ning seega tegime kiire tuuri. Muidugi olid ka enamus maju kinni, nii et saime ainult väljast uudistada. Seega on meil plaan sinna kunagi uuesti minna, kui on ilus ja soe ilm. Ehk on siis ka rohkem maju avatud ja näpud ei külmu ära pilte tehes.

Kus on Jäätis?

Alates eelmisest nädalavahetusest on Bukarestis olnud ilusad päikesepaistelised ja soojad ilmad (14-20 kraadi). Muidugi liiguvad kõigi mõtted jäätisele, kui väljas on peaaegu suvi.

Minu esimene katse jäätis osta oli suures kaubanduskeskuses. Ühtegi jätsi jaama, nagu meie Lõuna keskustes, Kristiinedes ja Ülemistes on, silma ei jäänud. Seega seadsin sammud suurde toidupoodi Carrefour. See on ka koht, kust me koguaeg oma toidukraami ostame. Jõudsin jäätiste juurde ja kõnnin ühte külmiku otsa ja teise aga ei näe ühtegi pulgajäätist. Teen uue tiiru poes, et ehk on pulgajäätised kuskil mujal aga ei kuskil. Külmikus olid ainult liitrised, kahe liitrised ja 0,5 L ning väikestes topsikutses jäätised, mida tuleb lusikaga süüa. Üllatus missugune - seekord tuli leppida väikese jäätise topsikuga.

Nädala keskel tahtsime sooja ilma nautida meie korteri juures olevas väikeses pargis. Õigemini lihtsalt istumis kohas ja miks mitte võtta ka üks jäätis. Meie korterile väga lähedal on üks väike poeke. Aga muidugi polnud selles väikeses poekeses isegi mitte külmikut jäätiste jaoks...

Eile teel lasteaeda, kuhu seekord läksime kolmekesi, (Itaalia poiss Michele ja Poola tüdruk Ewa ja mina) tuli Michelel jäätise isu. Mina ja Ewa aga vajasime vett joogiks. Seega tegime peatuse väikeses poes. Mina olin juba veendunud, et jäätist neil nagunii ei ole. Aga ohh üllatust, selles poes isegi leidus külmik jäätistega. Kahjuks võis sealt leida ainult 20 jäätist, 3 erivat sorti ja üpris vana ja räsitud ilmega. Nüüdseks oli selge, et peame kohalikelt lõpuks uurima, KUS ON JÄÄTIS?

Vastus oli lihtne - Kes see siis talvel jäätist sööb! Aga rahustuseks öeldi, et kui suvi tuleb, või veelgi soojemaks läheb, siis paljudes kohtades võib ikkagi jätsi putkasid kohata. Muidugi tuuakse siis poodidesse ka pulgajäätiseid, mitte ainult liitriseid ja poole liitriseid. Peab siis natuke veel ootama.

Tegelikult juba täna nägin Carrefouris müüjaid Jätsi külmikut täitmas mõningate pulgajäätistega. Seega varsti ei pea enam väikest jäätist, kui nõela heinakuhjast otsima.

:)

Mogosoaia palee

Ilus ja soe kevadine luapäev möödus seekord külastades Mogosoaia paleed. Ilm oli tõesti supper - 16 kraadi sooja, peaaegu nagu suvi. Mogosoaia asub natukene Bukarestist väljas, seega sinna sõit nõudis palju trantspordi vahetamist ja aega. Linna äärsetes piirkondades sõidavad bussid ja trammid nädalavahetustel eriti harva. Aga muidugi pole bussidele vaja graafikut - ootame ja loodame, et varsti tuleb :)
Aga linna äärsed piirkonnad on üpris huvitavad. Kõik näeb suhteliselt vana välja - bussid, trammid, autod, majad, inimesed. Aga siiski eksivad uhked uued majad vanade ehitiste sekka. Sellistes piirkondades kohtab muidugi ka mustlasi ja igasugu huvitavaid inimesi. Näiteks meie nägime bussi peatuses vana onukest ühe hamba ja kepiga, kes lõbustas kõiki Rumeenia armastus laule lauldes. Seega meie poole tunnine bussi ootamine möödus üpriski põnevalt.
Mogosoaia palee on ehitatud Constantin Brancoveanu poolt. Contstantin Brancoveanu oli Wallachia prints 1688 ja 1714 aastal. Hiljem (1920) oli palee kasutuses Marthe Biobescu poolt, kes oli Rumeenia-Prantsuse kirjanik.

Tõesti ilus koht jalutamiseks ja uudistamiseks.

Peale kena aia ja ehitiste nägime ka kolme öökulli ning muidugi peesitasime kõvasti päikese käes!