Metsik Doonau Delta

Ma käisin džunglis!

Doonau delta on üks Euroopa suurimaid märgalasid. Umbes kakskümmend protsenti deltast asub Ukrainas ja kakskümmend protsenti Rumeenias. Delta hõlmab 150 000 hektarit lammisaari, soid, harujõgesid, kanaleid ja järvi. Ala on elupaigaks enam kui 70 kala liigile, 225 linnuliigile, 500 taimeliigile ja 22 imetajaliigile.

Võtsime ette reisi Doonau deltasse ning see osutus kõige huvitavamaks reisiks siin Rumeenias üldse, igatahes praeguse hetkeni.

Reede vara hommikul asusime teele ning esimeseks petuseks oli väike linnake Tulcea, kust tuli võtta praam, et näha Doonau deltat ja selle külakesi. Üldiselt külastavad turistit kohta nimega Sulina või Sfantu George. Kuna tegemist on vägagi turismi kohtadega, siis pole seal ööbimine ka just kõige odavam. Seega otsustasime meie külastada väikest küla nimega Pardina, mis ei ole turistide poolt veel vallutatud. Selleks tuli meil esmalt võtta ette 1 minutilne praami sõit väikesele pool saarele ning sealt võta marsa. Poolsaar oli väga huvitav. Seal eksisteeris pubi, üks kruusatee autodele, kirik ja majad ning mõned üksikud sisse tallatud teerajad. Buss Pardinasse pidi väljuma kell 16.00 aga bussi parandati ja väljumine lükkus kella viie peale. Viimaks aga asusime teele džunglisse.

Teekond Pardinasse oli ekstreemne. Teel oli auk augus kinni pluss vahepeal ei olnud teed ollagi sõitsime lihtsalt keset põldu või lihtsalt väikesel teerajal mille mõlemal poolel oli soo või lihtsalt väike veekogu. Ütleme nii, et tunni ajase sõidju jooksul olin ma enamus ajast pool õhus kui istmel. Ning pole üldse vaja imestada, miks buss remonti vajas. Pigem imestasin, et see buss otsi ei andnud. Poolel teel tuli passi kontroll. Minul aga oli kaasas ainult juhiluba. Õnneks aga ei tulnud probleemi. Me kahjuks ei osanud arvestada, et nii karm kord on. Mõtlesime, et milleks id kaarti vaja kui oleme ikka Rumeenias aga asi selles, et teiselpool Doonau kallast on kohe Ukraina. Ja mine tea äkki tahame Ukrainasse põgeneda. Lõpuks aga jõudsime Pardinasse, peatus oli peaaegu, et keset põldu, ümbruses mõned üksikud majad. Pardina tundus peaagu, et maha jäätud külana. Kuid siiski elas seal päris palju inimesi. Külas eksisteeris isegi 8. klassiline kool. Viis korter elamut, mis olid küll poolei, ilma akendeta ja kohati ka ilma usteta, kuid võis näha, et osad inimesed elasid seal.

Öömaja oli meil juba broneeritud ja bussi vastu tuli meile üks vana, vana onu, kes väga hästi ei kuulnud. Mina juba kartsin, et kuidas me küll temaga asjad aetud saame aga õnneks öömajja jõudes oli seal noor tüdruk, kes meiega tegeles. Mõne minuti pärast saabus kohale piirivalve, kes tuli järjekordselt meie dokumente vaatama. Tegelikult mulle tundus, et nad tulid lihtsalt uudistama, et mis maalased me oleme ja tekitasid endale lihtsalt natuke tööd. Piirivalve tüübid olid parjad koomikud, just kui meie Kätemaksu kontori Seff ja Tuvi. Piirivalve hoiatas, et me üksi külapeal väga ringi ei tohiks käija, sest küla on täis joodikuid, kellele meeldib tüli norida. Seega ei saanud me ühelgi päeval isegi mitte poodi üksi minna, kuigi poeni oli ainult 500 m. Pererahvas oli väga tore, valmistas meile kala, pakkus ise tehtud juustu jne. Kõik oli vägagi maitsev.

Teisel päeval rentisime väikese mootorpaadi koos juhiga ning läksime kolme tunnisele reisile doonau deltal. Alguses tundus, et tuleb üks tavaline jõepeal sõit. Siiki osutus reis vägagi põnevaks. Esiteks pole ma kunagi niipalju erinevaid linde näinud. Nägime pelikane, luiki, parte ja siis hulganisti huvitavaid linde, kellest pole mul õrna aimugi, kes nad täpselt on. Peale selle võis näha erivaid tüüpi konni pluss kilpkonni ja pea igal sammul kopraid. Ja jõe harsuid oli ikka väga palju. Juba peale 30 minutit sõitu oli mul teekond täiesti sassis ja üksi tagasi koju poleks iialgi osanud minna. Ringreisi tipp hetkeks oli see, kui keerasime mootropaadiga väga kitsasse jõe harru. Siis oli kindlamast, kindlam et seekordne reis oli tõsine džungli retk.