Nüüdseks siis peaaegu 8 kuud Rumeenias oldud aga tõesti septembri kuus on palju uut. Uus põlvkond vabatahtlike on peaaegu kohale saabunud. Seega eelmine nädal oli suhteliselt kiire - kõigile transpordi kaardid muretseda ning põhilised poed ja trantspordi suunad teatavaks teha. Aga kõik on nüüd üsnagi vaprad ise kohti avamastama ning linnas ringi seiklema.
Tänu uutele vabatahtlikele olen oma kodu lähedal avastanud nüüd ka paar uut asja. Kõigepealt uus söögikoht/pubi, kus on ka mõnus väli terass ja kesklinnaga arvestades, et peaaegu poole odavamad hinnad. Väga mõnus on lihtsalt väike jalutuskäik teha, seal korraks peatuda ja siis koju tagasi jalutada. Ei mingit pidevat bussis loksumist ja metrood.
Teiseks uueks kohaks on väike spordi väljak, mis asub kaubanduskeskuse juures. Tegemist on küll vägagi väikese väljakuga aga samas on seal piisavalt ruumi natuke jalgpalli, korvpalli ja lauatennise jaoks. Väljak kuulub suurele spordipoele Deachlon ning nad laenutavad palle ja reketeid tasuta, samuti väljaku külastamise eest ei pea maksma. Täna siis käisingi seal lauatennist mängimas. Alguses olin ikka väga roostes ja mängu seis oli 21/2 aga kui soojendus tehtud siis hakkas asi ikka järjest enam sujuma. Pealekauba sellistest asjadest tekib tõsiselt hasart, ei jõua juba ära oodata kuna jälle minna saab. Miks ma küll varem selle peale ei tulnud, et spordipood pakub sellist võimalust.
Minu jaoks on ka üsna uueks nähtuseks eestlased Bukarestis. Varasemalt ma küll majutasin kahte eestlast aga vabatahtlikke Eestlasi kohtasin siiski esimest korda. Praegu on mul siis uus korteri kaaslane Saaremaalt ning pühapäeval olin natuke giid Annile ja Heikile. Kui ma õigesti mäletan, siis üks neist oli Tallinnast ja teine Märjamaalt. Ning kui nad rongijaama tagasi saatsin, kust nad lennujaama bussi pidid võtma, tervitasin korraks veel kahte eestlast. Väga mõnus on üle pika aja rääkida omas keeles. Kuid minu jaoks üllatav oli see, et mul on väidetavalt aktsent. Ühest keelest teise lülitumine on vahepeal ikka segadust tekitav ning nii mõnigi kord on keel ikka väga kange. Keegi küsis minu käest, et kas mõtlen nüüd inglise keels, ma ei oskagi sellele vastada, sest mu peas on tihti kolm keelt korraga.
Kuna vana generatsioon vabatahtlike on lahkunud ning uus peeaegu täies koosseisus saabunud, siis tähendab see peagi minu jaoks lõppu. Ehk saab sees olema ka minu jaoks millegi uue alguseks.
No comments:
Post a Comment