Out of big city..

Kui suurlinna melu väsitab, tasub sõita mõnda vaiksemasse ja väiksemasse kohta. Terve nädala nuputasime Ewaga, et mida seekord nädalavahetusel teha. Kuigi Bukaresti südalinngi vajab veel uudistamist, olime kindald, et tahame linnast välja. Aga palju me nuputama ei pidanudki, sest Ewa Rumeenia sõbrad kutsusid meid endaga kaasa ühe palee varemeid uudistama. Nii asusimegi laupäeva hommikul teele.

Palee varemed asuvad Florestis - alevik 1 tunni kaugusel Bukarestist. Üpris suur koht, täis väikeseid poode ja muud huvitavat aga väga väsinud ilmega. Või õigemine aiad olid rohkem räsitud kui majad. Meie siis läksime uudistama Trianon plaeed (vahel kutsutud ka Cantacuzino). Georghe Grigore Cantacuzino oli Rumeenia poliitik, kes tahtis palee ehitada oma vennatütar Alice'ile. Ehitamist alustati 1911. Plaanitud oli ehitada 150 magamistuba, 7 balli ruumi ning ümbrusesse pidi tulema 150 hektariline park. Kahjuks aga paleed ei ehitatud lõpuni. 1913 Cantacuzino suri ning peale tema surma ei hoolinud keegi enam paleest. Prantsuse, Itaalia ja Kreeka ehitajad lõpetasid 1914 aastal välis ilmega aga see oli ka kõik. Alice kolis välismaale ja palee unustati. Palee interjööri kaunistamiseks olid aga asjad olemas ning need seisid keldris aga muidugi varastati need aastate jooksul. Praeguseks on paleest järgi jäänud tõesti ainult varemed. Katus ja siseseinad on täiesti hävinud. Kuid välisseinad, mis on väga ilusad, püsivad ikka veel püsti.

Uudistasime varemeid tükk aega, kuni vaatasin ülesse ja nägin enda pea kohal peenikese rauast toru vms. küljes kõikuvat suurt kivi/tsemendi kamakat. Väljas oli üsna tuuline ja tõesti tunuds, et see lendab kohe, kohe alla. Õnneks nii ei juhtunud aga kiirelt seadsime sammud sealt eemale. Seejärel õpetasid Ewa sõbrad meile Rumeenia vana traditsioonilist mängu Tsurca.

Mäng käib ühe suure ja ühe väikese puu tokiga. Maha tuleb joonistada kaks ringi ning moodustada kaks võistkonda. Mängu põhimõte on suure puu tokiga lüüa väiksem toigas teise võistkonna ringi. Teised peavad toika kätega kinni püüdma, kui see maha kukub ringi sees, saab vastas võistkond punkti. Mängida võib seda muidugi ka lihtsalt kauguse peale, ehk kes väikese puu toki kaugemale lööb, on võitja. Viimast varianti proovisime siis meie järgi. Ütleme nii, et harjutamine teeb meistriks ning kui alguses ei saa vedama siis pärast ei saa pidama. Nii me siis loopisimegi toikaid oma pool tundi. Lõpuks aga otsusustasime minna järgmisse alevikku, et külastada Iulia Hasdeu lossi.

Iulia Hasdeu oli Rumeenia kuulsa kirjaniku ja filosoofi Bogdan Hasdeu tütar. Iulia oli samuti väga andekas ja kirjutas luuletusi. Tema isa lasi talle ehitada väikese lossi. Iulia aga suri 18. aastaselt tuberkuloosi. Iulia lossi mina küll lossiks ei nimetaks. Tegu oli imeliku väikese ehitisega, minu jaoks mitte kõige ilusam. Aga lossis sees oli küll kena väikene muuseum.

Kuigi me vägapalju kohti ei külastanud olime õhtuks väga väsinud ja näljased. Koju jõudes sõime kiirelt ja viskasime mõneks minutiks pikali, kuid õhtu lõpetasime Sarmalele Reci kontserdil. Sarmalele Reci pole küll väga populaarne bänd aga siiski peaaegu kõik teavad. Ning vähemalt ühte laulu teasime meiegi Ewaga, sest seda mängitakse väga tihti pidudel. Laulu sõnad on neil iroonilised ja natuke tottrad. Muidugi meie sõnadest väga aru ei saanud ja nautisime lihtsalt muusikat.