Minu esimene workshop @ Călăraşi!

Täna (Kolmapäeval 19.01) tuli vara hommikul ärgata, sest sõitsime linnast välja umbes 132 km kaugusele väikesesse külla nimega Calarasi (ok Eesti jaoks ei ole see väike küla vaid üpris suur alevik) aga üsna vaene kant tundus olevat. Seal me külastasime ühte kooli, kus oli meil siis nn. workshop. Linnast välja saamine on hea, vähemalt teised vabatahtlikud ütlevad nii, sest need kes kaasa ei saa on kadedad. Seega i was lucky one.
Mida siis nn. workshop endast kujutab. See tähendas seda, et me külastasime ühte kooli, kus oli meil kohtumine lastega. Kõigepealt 3-4 klass, siis 1-2 klass ja siis grupp keskkooli ealisi. Väikesetega toimis asi nii, et nad olid niiöelda euroopa tuuril. Iga vabatahtlik (meid oli 5) rääkis kust ta tuleb, õpetasime oma keeles 5'ni lugema, tere ja head aega ütlema ja siis igaüks tegi nendega ühe mängu või tantsu või laulu jne. Mul oli eelimne õhtu palju mänge välja mõeldud aga siis küsis Stefanita (meie boss/tuutor), et eelmine eesti vabatahtlik laulis laulu põdrast, et tee palun seda. Nii tuligi siis minul põdral maja laulda. Muidugi lapsed ei osanud kaasa laulda ja tegid ainult liigutusi kaasa, aga neile meeldis. Ja õnneks ei pannud lapsed pahaks ka, et ma supper laulja pole. Ja kui hispaania ja itaalia keelsed numbrid olid laste jaoks lihtsad ja mina eesti keelega tulin, siis olid neil küll sellised näod, et "kust sa küll tuled". Aga nad said hakkama. Keskkooli lastele me lihtsalt rääkisime, kust me oleme ja mis me siin teeme ja tegime nendega lihtsalt paar mängu, mida viis läbi meie tuutor. Ja neile rääkis ta ka vabatahtlikuks minemise võimalusest.
Väga huvitav oli see, et väikesed lapsed olid palju julgemad suhtlema, kuigi nemad inglise keelt ei osanud aga nad seletasid sulle asju keha keeles ja nendega oli lihte kontakti saada. Suured aga olid väga tagasihoidlikud, kuigi nad oskasid inglise keelt, ei julenud nad rääkida. Aga me meeldisime neile, pärast oli meil nendega suur fotosession. Sel hetkel tundsin tegelikult ennast nagu ma oleks mingi vaatamis väärsus. Aga peale selle, et noorte jaoks nagu staarid olime, saime ka 3 sekundit kuulsust kohalikus tv's. Pidime lihtsalt oma keeles ütlema minu nimi on.. ja mina olen Eestist ja seda sama ka rumeenia keeles. Rumeenias just väikestes kohtades ei ole lastel eriti palju võimalusi kohta inimesi välismaalt, sellepärast oli meie külas käik eriline nende jaoks.

Kahjuks selles alevikus ringi käija me ei saanud aga noo ega seal ei tundunud midagi eriti olevat ka. Samuti sõit sinna oli üpris igav. Esiteks on juba teist päeva meil suur udu nii, et midagi pole eriti näha. Teiseks, kui Eestis on igalpool põhimõtteliselt ainult mets, siis teel Calarasi olid ainult suured põllud. Läbisime ka väikeseid külakesi. Rumeenia tüüpilised külad näevad välja sellised, et majad ongi lihtsalt tee ääres reas. Ja muidugi nägime ka palju kaarikuid hobustega, enamasti vedasid nad hagu. Ja mainimata ei saa jätta kodutuid koeri. Neid on siin nii palju ja igal pool - linnas, külades, maanteede ääres jne. Kuigi midagi väga, väga erilist ei olnud, oli tore päev!