Reedest pühapäevani olin Pirita kloostris. Ei midagi ekstreemset, kõigest EVS'i ettevalmistaval koolitusel. Kuna Pirita kloostri juures on ka külalistemaja oli meil tõsiselt tore võimalus näha koolituse ajal ka natuke nunnade elu. PS. saime teada, et Eestlastest nunna ei saa, sest me ei oska kuuletuda, meil on vaja vastu kobiseda. :) Aga nüüd koolitusest....Väga palju uut infot mina endale ei saanud, kuna lihtsalt olin kõike koolis juba õppinud (mitteformaalne õppimine, multikultuur, kultuurišok, vabatahtlik tegevus jne). Koolituse juures oli minu jaoks kõige põnevam just see, et sai kohtuda teiste vabatahtlikega ning omavahel oma ootusi ja kartusi jagada. Esimesel päeval oligi väga aktiivne üksteisega tutvumine aga samas ka iseendaga tutvumine. Enda pädevuste, oskuste ja iseloomuomaduste väljatoomine, väike järelemõtlemine, et miks ikkagi Sa lähed vabatahtlikuks jne.
Teisel päeval rääkisime pikemalt sellest, et mis vabatahtlik tegevus meie jaoks on või kes on vabatahtlik. Seoses selle teemaga sain kaks head tsitaati:
" Discover why some of the richest people in the world are not millionares, tehy are volunteer".
The best way to find yourself is to lose yourself in service of others.
Peale selle räägiti meile täpsemalt EVS programmist - mis on meie õigused, kohustused ja organisatsioonide õigused, kohustused. Mida kõike võib EVS'i käigus juhtuda ning kuidas võiks rasketes olukordades hakkama saada. Me koostasime ka kultuurilise kohanemise kõvera or sth like that, ehk siis: Saabudes uude riiki (kultuuri, keskkonda) meeldib sulle, et kõik on teistsugune ja kõik ongi lahe ja sul on just kui "Honeymoon". Peale seda võib kõik see erinev häirima hakata ja sa saad väikese või suure Kultuurišoki. Nüüd võivad asjad aga tõsiseks minna, sest peale kahte/kolme kuud hakkab tekkima tüdimus, rutiin ja kõik see uus, mis oli lahe ei ole enam nii äge ja tulebki väike masendus või isegi frustratsioon. Aga kui oled natuke masetsenud, siis hakkab päike siiski ehk paistma, Sa integreerud ning lõpuks leiad tasakaalu. Eks näis missugune minu kohanemine ja minu kõver tuleb :) Teisel päeval vaatasime ka õpnevaid video lõike teiste vabatahtlike kogemustest - saime motivatsiooni juurde, samas aga muutusime ka natukene kartlikumaks. Aga see on hea, sest pigem karta kui kahetseda. Ning kõige tähtsam, mis koolituselt kõrvu jäi oli JULGUS!
Viimasel päeval keskenduti sellele, et kuidas oma EVS projektist võimalikult palju õppida ning missugusel moel oma kogemusi tulemusrikkal viisil ka teistele edasi anda. Siin on niipalju võimalusi - mõtlemisainet on küllaga. Täiesti lõpuni ma koolitusel aga ei olnud, sest vaja oli ju veel viimased hüvastijätud lähedastega teha ning kiirustada koju asju pakkima.
Mulle pole tegelikult veel täiesti kohale jõudnud, et lähen ära ja kauaks. Koolituselgi teised rääkisid, et vaeseke pead oma viimased päevad siin veetma ja ei saa pere ja sõpradega olla. Noo eks kodus oleks jah ka hea olnud, rahulikult vaadanud, mida kaasa võtta jne. Aga Tallinnas (Kloostris) olla oli ka lahe - meil oli hea seltskond, motivatsiooni ja indu sai palju juurde.Ja võibolla kui ma oleks kodus olnud kõiks see aeg oleks lahkumine raskem. Igatahes praegu olen ma väga kindel, et pisaraid ma ei vala. :)
Homme õhtul olengi juba siis Rumeenias. Lennujaamas peaks mind tervitama minu tulevane mentor ja mõni vabatahtlik. Mis peale minu saabumist toimuma hakkab - i have no ideas. Neljapäeval aga toimub kohtumine, kus arutatakse, missugueid tegevusi lasteaias läbi viima hakkan. Ärevus on sees aga väike uinak tuleks nüüd teha.
Järgmine postitus juba Rumeenias,
T.T
No comments:
Post a Comment