Lacul Bucura

Lacul Bucura on haigla, kus on lapsed kellel on tuberkuloos. Teiste jutu järgi on see kõige lahedam koht. Ja tõesti väga tore oli. Aga see ei tundu üldse olevat nagu haigla. Esiteks ümbruskond suht räsitud ja vaene. Haigla ei ole väga suur ja on traat aia sees. Lähed väravast sisse, mille kõrval on putka valvuriga. Valvurile tuleb öelda ilusti tere ja vajadusel seletada, kes ja kust sa oled. Seejärel on maja ees väike hoov, kus lastega saab suvel mängida. Kahjuks aga rääkisid vanad olijad, et lapsevanemad ei hooli väga puhtusest ja viskavad oma suitsukonid ja prahi kuhu tahavad. Vabatahtlikud on aga tragid ja organiseerivad hoovi suurpuhastust järjepidevalt.

Majja sisenedes tuleb läbi teha väike rituaal. Esiteks panna kappi luku taha oma väärisesemed (raha jne). Seda sellepärast, et haiglas on ka mustlaslapsi ja nende vanemaid, kes on väga huvitatud sinu asjadest. Seejärel tuleb desinfitseerida oma käed antibakteriaalse geeliga.Viimaseks, tuleb valmis olla selleks, et lapsed jooksevad su pikali, kui mänguruumi sisened. Kui teised mind selle eest hoiatasid, siis ma ei arvanud, et tõesti asi nii pöörane on. Pealegi mõtlesin, et mina olen ju uus ja lapsed arvatavasti võõrastavad mind. Aga siiski, siiski lapsed tormasid ka minu juurde. Korraks nad küll tardusid ja vaatasid mind üle, kuid lõpuks olin lastest ümbritsetud ja edasi liikumine oli võimatu.

Miks nad meist nii vaimustuses on? Me ju tuleme ja mängime nendega, vahel viime maiustusi või puuvilju, võtame endaga mänguasju kaasa jne. Teistel päevadel ei toimu aga neil haiglas suurt midagi, peavad voodis olema jne. Pealegi on paljud väga vaesetest peredest, osadel võibolla polegi vanemaid või nad ei saa oma vanematelt niipalju tähelepanu ja hoolimist. Igasugused variandid on võimalikud. Näiteks on lapsi, kes põhimõtteliselt elavadki haiglas.

Seekord me laulsime ja tantsisime lastega palju, panime puslesid kokku ning lõpus sai igaüks väikese maiustuse. Terve see aeg tahavad kõik kindlasti sinu süles istuda, siis vahel võtavad nad sul käest kinni ja veavad sind kuskile. Keelt oskamata ei saa sa midagi aru ja ütled aind nu, nu, nu ( ei, ei, ei). Keelt tuleb kõvasti õppida, siis muutub asi kohe palju lihtsamaks. Sest muidugi lapsed hakkavad vahepeal omavahel nügelema, et kes nüüd sinu käest saab kinni hoida või sinu kõrval olla. Ja püüa sa siis asi lahendada ilma sõnadeta.

Laste juurest ära minek on ka suur tegu. Pole ime kui mõni hakkab nutma, et ära lähed. Siis nad tahavad sind musitada ja kallistada hüvastijätuks. Aga parem on neid mitte väga musitada, sest me võime neilt pisikuid saada ja nemad meilt. Ning vahel võib juhtuda, et nad üritavad sulle järgi joosta.

Ma arvan, et see koht meeldib kõigile nii väga, sest seal sa tunned, et oled tõesti vajalik siin. Isegi kui sa midagi erilist ei tee, on see laste jaoks midagi uut ja põnevat, nende üksluises päevas nelja seina vahel.

Pilte mul praegu pole, sest kui ma läheksin laste sekka oma kaameraga, oleks kõik sellest suures vaimustuses ja tahaksid minu fotokat, et ise pilte teha. Kindlasti kunagi teen fotosid, kui meid rohkem sinna läheb. Seekord läksime ainult kolmekesi ja kuna lapsi on üpris palju, siis pole võimalik neid kõiki nii hästi ohjeldada.

See oli tõesti huvitav kogemus ja tegelikult ka täiseti teine maailm! Näiteks heategevus kampaaniad oleks seal väga, väga teretulnud. Osadel lastel polnud korralike pidzaamasid. Ning õhtusöögi järel käisid lapsevanemad ise ja osadel neist oli taldriku asemel käes vana plastmasist jäätise karp....

Minu esimene workshop @ Călăraşi!

Täna (Kolmapäeval 19.01) tuli vara hommikul ärgata, sest sõitsime linnast välja umbes 132 km kaugusele väikesesse külla nimega Calarasi (ok Eesti jaoks ei ole see väike küla vaid üpris suur alevik) aga üsna vaene kant tundus olevat. Seal me külastasime ühte kooli, kus oli meil siis nn. workshop. Linnast välja saamine on hea, vähemalt teised vabatahtlikud ütlevad nii, sest need kes kaasa ei saa on kadedad. Seega i was lucky one.
Mida siis nn. workshop endast kujutab. See tähendas seda, et me külastasime ühte kooli, kus oli meil kohtumine lastega. Kõigepealt 3-4 klass, siis 1-2 klass ja siis grupp keskkooli ealisi. Väikesetega toimis asi nii, et nad olid niiöelda euroopa tuuril. Iga vabatahtlik (meid oli 5) rääkis kust ta tuleb, õpetasime oma keeles 5'ni lugema, tere ja head aega ütlema ja siis igaüks tegi nendega ühe mängu või tantsu või laulu jne. Mul oli eelimne õhtu palju mänge välja mõeldud aga siis küsis Stefanita (meie boss/tuutor), et eelmine eesti vabatahtlik laulis laulu põdrast, et tee palun seda. Nii tuligi siis minul põdral maja laulda. Muidugi lapsed ei osanud kaasa laulda ja tegid ainult liigutusi kaasa, aga neile meeldis. Ja õnneks ei pannud lapsed pahaks ka, et ma supper laulja pole. Ja kui hispaania ja itaalia keelsed numbrid olid laste jaoks lihtsad ja mina eesti keelega tulin, siis olid neil küll sellised näod, et "kust sa küll tuled". Aga nad said hakkama. Keskkooli lastele me lihtsalt rääkisime, kust me oleme ja mis me siin teeme ja tegime nendega lihtsalt paar mängu, mida viis läbi meie tuutor. Ja neile rääkis ta ka vabatahtlikuks minemise võimalusest.
Väga huvitav oli see, et väikesed lapsed olid palju julgemad suhtlema, kuigi nemad inglise keelt ei osanud aga nad seletasid sulle asju keha keeles ja nendega oli lihte kontakti saada. Suured aga olid väga tagasihoidlikud, kuigi nad oskasid inglise keelt, ei julenud nad rääkida. Aga me meeldisime neile, pärast oli meil nendega suur fotosession. Sel hetkel tundsin tegelikult ennast nagu ma oleks mingi vaatamis väärsus. Aga peale selle, et noorte jaoks nagu staarid olime, saime ka 3 sekundit kuulsust kohalikus tv's. Pidime lihtsalt oma keeles ütlema minu nimi on.. ja mina olen Eestist ja seda sama ka rumeenia keeles. Rumeenias just väikestes kohtades ei ole lastel eriti palju võimalusi kohta inimesi välismaalt, sellepärast oli meie külas käik eriline nende jaoks.

Kahjuks selles alevikus ringi käija me ei saanud aga noo ega seal ei tundunud midagi eriti olevat ka. Samuti sõit sinna oli üpris igav. Esiteks on juba teist päeva meil suur udu nii, et midagi pole eriti näha. Teiseks, kui Eestis on igalpool põhimõtteliselt ainult mets, siis teel Calarasi olid ainult suured põllud. Läbisime ka väikeseid külakesi. Rumeenia tüüpilised külad näevad välja sellised, et majad ongi lihtsalt tee ääres reas. Ja muidugi nägime ka palju kaarikuid hobustega, enamasti vedasid nad hagu. Ja mainimata ei saa jätta kodutuid koeri. Neid on siin nii palju ja igal pool - linnas, külades, maanteede ääres jne. Kuigi midagi väga, väga erilist ei olnud, oli tore päev!

La cursul de limba Romana...

Ehk Rumeenia keele kursus!

Täna oli minu esimene Rumeenia keele tund aga kuna teised on juba rohkem õppinud ja mina olin ainuke kes midagi ei teadnud, siis tegime seda mida teised tegema pidid. Järgmine nädal kunagi saan eraldi tunni, kus siis seletatakse ka mulle kõik alates tähestikust ära. Aga see ei tähendanud, et ma lolli näoga seal pidin istuma.

Me õppisime numbreid, tegusõna olema, eessõnu (mis on nais ja meessool erinevad) ja siis mõned dialoogid, millest isegi oli lihtne aru saada. Nüüd tean ka kuidas öelda mina olen Terje. Eu sunt Terje või Ma numesc Terje. Gramatiliselt on hetkel minu jaoks Rumeenia keel sarnane Hipsaania keelele ja siis ka natuke vene keelest. Rumeenia keel kuulub aga indoeuroopa keelkonna romaani rühma. Ja öeldaksegi, et Rumeenia keelel on sarnasusi prantsuse, itaalia, hispaania, portugali ja ladina keeltega.

Keele tunnid ei toimu meil mingis keele keskuses või midagi sellist vaid üks noor tüdruk annab meile tunde. Aga minuarust saab ta väga hästi hakkama, oskab lihtsalt seletada ning muidugi saame ka koduseid ülesandeid ja ka tunnis päris palju nuputada ja proovida, kuidas midagi kirjutada või hääldada.

Grammatika tundub küll keeruline ja sõnade hääldamine ka aga loodan, et kui oma AjaO tunni saan, siis muutub asi lihtsamaks. Praktiseerimisega võib aga vähe raskusi olla, sest siiamaani on poodides rääkinud kõik inglise keelt. Vabatahtlikud on kuidas keegi, osad üritavad kasutada võimalikult palju rumeenia keelseid väljendeid teised aga mitte. Kõik aga tegelikult kasutavad väljendeid DA (jah), Pa pa (Tsau) jne. Aga kui laste juurde läheme, siis kuuleb kindlasti palju Rumeenia keelt ja nendega ongi arvatavasti kõige parem praktiseerida.

Pa pa! (tsau, tsau)

Welcome Rumeenia

Kohal ma olengi!

Kõige lahedam oli see, et Riia lennujaamas sain juba tuttavaks ühe Leedu tüdrukuga, kes on samas organisatsioonis vabatahtlik, kus minagi :) Rumeenia lennujaamas aga ootas mind organisatsiooni manager ja vabatahtlik Astrid Taanist ja üks poiss Saksamaalt (sorry nime ei mäleta).

Lennujaamast suundusime korterisse. Hetkel elan kahetoalises korteris, minul on oma tuba. Korteris aga elavad peale minu veel tüdruk Poolast ja tüdruk Prantsusmaalt. Aga see elamise värk võib siin muutuda. Võibolla pean mujale minema jne. Korter on täiesti tavaline vägagi nõuka aegne ei mingi euro ega luksus.

Kui kohver maha pantud ja mõningad paberid korda aetud suundusime Big Flat'i. Ehk see on suur vabatahtlike korter. Kus nagu ma aru sain, toimuvad enamus kokkusaamised jne. Mix me sinna läksime?? Aga sellepärast, et teised vabatahtlikud olid nii armsad ja korraldasid minule Welcome õhtusöögi (Lasagne ja õuna kook). Ja nad olid tõesti valmistunud, sest ukse pealt oli lausa Eesti keeles kirjutatud Tere :). Väga lahedad!! Sõime ja jõime ja tutvusime, ning neil on siin väike traditsioon, et iga uus vabatahtlik peab värvima lehma..
Kokku on meid siis 10 - itaaliast, kaks Hispaaniast, Austriast, Taanist, Saksamaalt, Leedust, Poolast, Prantsusmaalt ja mina Eestist. Aga ainult kolm neist on värksed olijad, umbes kuu aega. Teised on juba vanad olijad ja lahkuvad vist suve alguses.
Homme ootab mind ees esimene Rumeenia keele tund ja seejärel saan linnaga tutvuda. Kolmapäeval aga sõidame linnast välja kohta nimega Calarsi. Ma ei tea veel, mis seal täpselt toimub aga arvatavasti mingi üritus lastega. Veel ootab mind sellel nädalal ees foorum teater ja animatsiooni koolitus.
Tundub, et tegevust jätkub!!

Koolitus kloostris ja MINEK...

Reedest pühapäevani olin Pirita kloostris. Ei midagi ekstreemset, kõigest EVS'i ettevalmistaval koolitusel. Kuna Pirita kloostri juures on ka külalistemaja oli meil tõsiselt tore võimalus näha koolituse ajal ka natuke nunnade elu. PS. saime teada, et Eestlastest nunna ei saa, sest me ei oska kuuletuda, meil on vaja vastu kobiseda. :) Aga nüüd koolitusest....

Väga palju uut infot mina endale ei saanud, kuna lihtsalt olin kõike koolis juba õppinud (mitteformaalne õppimine, multikultuur, kultuurišok, vabatahtlik tegevus jne). Koolituse juures oli minu jaoks kõige põnevam just see, et sai kohtuda teiste vabatahtlikega ning omavahel oma ootusi ja kartusi jagada. Esimesel päeval oligi väga aktiivne üksteisega tutvumine aga samas ka iseendaga tutvumine. Enda pädevuste, oskuste ja iseloomuomaduste väljatoomine, väike järelemõtlemine, et miks ikkagi Sa lähed vabatahtlikuks jne.

Teisel päeval rääkisime pikemalt sellest, et mis vabatahtlik tegevus meie jaoks on või kes on vabatahtlik. Seoses selle teemaga sain kaks head tsitaati:

" Discover why some of the richest people in the world are not millionares, tehy are volunteer".

The best way to find yourself is to lose yourself in service of others.

Peale selle räägiti meile täpsemalt EVS programmist - mis on meie õigused, kohustused ja organisatsioonide õigused, kohustused. Mida kõike võib EVS'i käigus juhtuda ning kuidas võiks rasketes olukordades hakkama saada. Me koostasime ka kultuurilise kohanemise kõvera or sth like that, ehk siis: Saabudes uude riiki (kultuuri, keskkonda) meeldib sulle, et kõik on teistsugune ja kõik ongi lahe ja sul on just kui "Honeymoon". Peale seda võib kõik see erinev häirima hakata ja sa saad väikese või suure Kultuurišoki. Nüüd võivad asjad aga tõsiseks minna, sest peale kahte/kolme kuud hakkab tekkima tüdimus, rutiin ja kõik see uus, mis oli lahe ei ole enam nii äge ja tulebki väike masendus või isegi frustratsioon. Aga kui oled natuke masetsenud, siis hakkab päike siiski ehk paistma, Sa integreerud ning lõpuks leiad tasakaalu. Eks näis missugune minu kohanemine ja minu kõver tuleb :) Teisel päeval vaatasime ka õpnevaid video lõike teiste vabatahtlike kogemustest - saime motivatsiooni juurde, samas aga muutusime ka natukene kartlikumaks. Aga see on hea, sest pigem karta kui kahetseda. Ning kõige tähtsam, mis koolituselt kõrvu jäi oli JULGUS!

Viimasel päeval keskenduti sellele, et kuidas oma EVS projektist võimalikult palju õppida ning missugusel moel oma kogemusi tulemusrikkal viisil ka teistele edasi anda. Siin on niipalju võimalusi - mõtlemisainet on küllaga. Täiesti lõpuni ma koolitusel aga ei olnud, sest vaja oli ju veel viimased hüvastijätud lähedastega teha ning kiirustada koju asju pakkima.

Mulle pole tegelikult veel täiesti kohale jõudnud, et lähen ära ja kauaks. Koolituselgi teised rääkisid, et vaeseke pead oma viimased päevad siin veetma ja ei saa pere ja sõpradega olla. Noo eks kodus oleks jah ka hea olnud, rahulikult vaadanud, mida kaasa võtta jne. Aga Tallinnas (Kloostris) olla oli ka lahe - meil oli hea seltskond, motivatsiooni ja indu sai palju juurde.Ja võibolla kui ma oleks kodus olnud kõiks see aeg oleks lahkumine raskem. Igatahes praegu olen ma väga kindel, et pisaraid ma ei vala. :)

Homme õhtul olengi juba siis Rumeenias. Lennujaamas peaks mind tervitama minu tulevane mentor ja mõni vabatahtlik. Mis peale minu saabumist toimuma hakkab - i have no ideas. Neljapäeval aga toimub kohtumine, kus arutatakse, missugueid tegevusi lasteaias läbi viima hakkan. Ärevus on sees aga väike uinak tuleks nüüd teha.

Järgmine postitus juba Rumeenias,

T.T

Väike sissejuhatus

Üsna varsti pean ütlema nägemiseni Eesti ja tervitama Rumeeniat. Kuna kõigile pole veel väga selge, mida ma sinna tegema lähen, siis üritan asja natuke selgitada.

Rumeeniasse lähen tegema Euroopa Vabatahtliku Teenistust. Euroopa Vabatahtlik Teenistus (ehk EVS v EVT) on võimalus noortele (kuni 30.a) olla vabathatlik mõnes välisriigis, tutvuda uue kultuuri ja keelega. Kuna kõige kirja panek detailselt läheks väga pikale, siis lisan siia lingi, kus saab Euroopa Vabatahtliku Teenistuse kohta kõike väga täpselt järgi uurida http://euroopa.noored.ee/. Ja kes soovib midagi täpsustavat küsida võib mulle kirjutada (terjetenso@gmail.com).

Selleks, et vabatahtlikuks minna, tuleb leida endale saatevorganisatsioon ja vastuvõttev organisatsioon. Saatevorganisatsioon aitab sul leida koha, ehk projekti kuhu minna ning muidugi aitab korda ajada kõik vajalikud paberid minekuks. Vastuvõttev organisatsioon on aga siis see koht, kus sa vabatahtlikuna tööle asud. Mina lähen Rumeenias sellisesse organisatsiooni nagu A.C.T.O.R. - Cultural Association for the Theater and Origami in Romania ja pesitsema hakkan pealinnas Bucharestis. Kindlasi aga tahavad kõik teada, et mida ma siis seal täpselt teen. Minu kaheks põhitegevuseks saab olema 1) Lasteadades ja koolides läbi loovate tegevuste ja mängude tutvustada oma kultuuri (Eesti riiki). 2) Kolmes Bucharesti haiglas lastega mängimine, animatsioonide ja näidendite esitamine. Peale selle võidakse mind kaasata organisatsiooni promo ja kampaania üritustele, messidele jne.

Kuna tegemist on vabatahtliku tegevusega, siis raha ma muidugi teenima ei hakka. Samas aga saan endale elamiskoha, toidu- ja taskuraha ning ühistrantspordi- ja telefonikaardi. Praegu tean, et korterit hakkan jagama 3 vabatahtlikuga: Itaaliast, Austriast ja Taanist. Elust ja olust saan aga täpsemalt rääkida, kui kohale olen jõudnud. Vahepeal tuleb aga käija ka ettevalmistaval koolitusel (3 päeva), kus räägitakse täpsemalt vabatahtliku õigustest, kohustustest, tervisekindlustusest jne.