Ei saa ilma Rumeeniata

Möödunud on aasta sellest, kui tulin üli soojast Rumeeniast tagasi jahedasse sügisesse Eestisse. Siin ootas mind minu armas kodu, pere, kotletid, must leib, kohukesed ning palju muud head ja paremat. Esialgu oli tunne nagu polekski ära olnud, kõik oli nii nagu ikka. Siis aga hakkasid tekkima "mälu lüngad", nagu mu vanematele meeldib öelda. Kui nägin mingeid uusi asju, kohvikuid, poode või pilte sündmustest mida varem polnud ja küsisin: "Ohhoo, millal see oli, millal see siia tekkist", siis kõik vastasid, et kuidas ma küll ei mäleta, see oli siis ja siis. Kahjuks ei mäleta, mind lihtsalt polnud siin.

Tallinnasse jõudes olid tänavad üpris inimtühjad, liiklus peaaegu olematu, kõik lasevad lahkelt üle tee, bussid ei ole ülerahvastatud, Eesti keele kõlagi oli naljakas kuulata. Tallinn, mis oli varem minu jaoks nn. suurlinn oli muutunud väikeseks, rahulikuks linnaks. Kahjuks aga harjub inimene kiirelt kõigega ära ja varsti nurisesin ikka, et küll poes on pikad järjekorrad ja bussis liiga palju rahvast. Õnneks aga saab kiirelt endale meelde tuletada, et see ei ole ikkagi pooltki nii hull.

Kahjuks või õnneks on terve selle aasta jooksul Rumeenia ikkagi minu eluga kaasas käinud. Leidsin ennast päris tihti teistele jutustamas, et mis kõik Rumeenias oli ja on ja mida kõike ma seal tegin ja nägin. Endalgi hakkas vahepeal imelik, aga mis teha minu aasta sündmused ja kogemused möödusid seal, ning muust mul rääkida polnudki esialgu. Väga kiirelt hakkasin igatsema erinevaid asju Rumeeniast. Kord töölt koju jalutades, tuli päris nukker tunne, sest mind ei saatnud kari koeri koju, mis Rumeenias oli väga tavaline. Metroost ja metroo toidust (Covrigi, erinevad küpsetised) tunnen ma kõige suuremat puudust. Ja ohh seda rõõmu, kui poes leian mingi Rumeenia toote, mida seal sõin või jõin.

  Mulle läksid väga hinge lapsed, keda Rumeenia haiglates külastasin, ning kuna munapühade ajal tegime me neile kingitusi, siis ei tahtnud ma ka Eestis olles, sellest andmise rõõmust ilma jääda. Õnneks leidsin toredad Vastse-Kuuste noored, kes rõõmuga meisterdasid Lacul Bucura haigla lastele toredad tervitus kaardid. Kiirelt läksid kaardid Rumeenia poole teele ning peagi kuulsime, kuidas väike kaart tõi naeratused näole.

Oma Rumeenia korterikaaslase ja sõpradega olen ma väga tihedas kontaktis ning Claudia (Austriast) käis mul isegi juba külas.

Kõige õnnelikumaks tegi mind sügise alguses hetk, kui sain teada, et minust saab mentor Rumeenia tüdrukule, kes Tallinnasse vabatahtlikuks tuleb. Rumeenia igatsusega on nüüd väga kerge hakkama saada. Minu ja Mihhaele (Rumeenia vabatahtlik) esimesel kohtumise päeval toimus Tallinnas Rumeenia-Eesti jalgpalli mäng. Muidugi läksime seda vaatama, kuigi meil pileteid ei olnud oli meil palju õnne. Esialgu kohtasime juba tänavatel väga palju Rumeenlasi, kes meile pileteid lubasid. Ohh neid minu säravaid silmi, kui kuulsin tuttavat keelt ja sain sellest aru. Kui jõudsime aga staadionile, pakkuti meile kõigest 5. euroga pileteid, mis olid ka väga hea asukohaga. Rõõmu kui palju. Muidugi läksime toetama Rumeenia tiimi, õnneks tuli ka võit. Peale mängu õnnestus meil ka näga jalgpallureid bussi minemas, nii sai tehtud ka mõned pildid nendega. Siis juba aga suundusime tõelises Rumeenia stiilis võitu tähistama. Muidugi avastasime Mihhaelga, et mina olin Rumeenias samas organisatsioonis, kes teda nüüd Tallinnasse saatis. Nii väike see maailm ongi. Sellest hetkest peale on tükike Rumeeniat ja vabatahtliku elu tunnet minu igas nädalas.

 

 

Video kokkuvõte minu EVS'st Rumeenias:

 

 

Lacul Bucura haigla lapsed saamas kaarte Eestist:

Mina ja Mihhaelga Aegna saarele seilamas:

Tismana suurlinn

Minu viimane nädalavahetus Bukarestis väljas möödus Tismana suurlinnas. Tegelikult on tegemist külaga või räämisel juhul asulaga. Alates 2004 aastast on aga Tismana paberite järgi nimetatud linnaks , kuna nende vallavanem lihtsalt tahtis nii. Tismana asub lääne Rumeenias ning on kuulus oma kloostri poolest.

Tismana klooster on üks vanimaid, tähtsamaid ning minu arust ka kõige ilusam klooster Rumeenias. Klooster asub tõesti ilusas piirkonnas, väikese künka otsas mida ümbritsevad suurmead ja väiksemad mäed. Kloostrile kuulub vägagi suur maaala. Kloostri juures ühe kõrgeima mäe otsas võib hea ilma korral märgata väikest kirikut mäe tipus. Väidetavalt elab seal ainult üks vana nunn. Kuidas ta toitu ja vajalikke tarbe esemeid saab? Väidetavalt on tal eesel, kes on enamuse ajst poole tee peal. Ning paljud küla elanikud panevad eesli selga nunnale vajaliku ning eesel teab väga hästi, kuhu koormaga minna. Muidugi väga paljud turistid käivad väikest kirikut külastamas ning alati võetakse siis midagi ka külakostiks. Tahtsin ka seal ära käija aga kahjuks on sinna minekuks autot vaja...

Peale kloostri meeldis mulle lihtsalt viibida maal, kus on metsad, lehmad, sead...jne ja kõik teretavad sind. Ööbisin seal vabatahtlike juures, kes omakorda olid majutatud rumeenia perede juurde, ehk nad elasid siis eramajas. Saime aias viinamarju ja pirne süüa, jalutada metsas ja süüa murakaid ning istuda mäe otsas ja nautida vaadet teistele mägedele, no mida veel tahta. Küla vahel ringi kõndides on kõik väga sõbralikud sind teretama ja no muidugi ka uudishimulikud ning tahavad juttu ajada. Pärast väikest jutu ajamist aga kutsutakse juba tuppa kohvi jooma ja nagu kombeks pakutakse muidugi ka oma tehtud palinkat (rumeenia viin). Pärast soovitakse sõbraliku põsemusidega head teed. Tundsin ennast väga koduselt. Rumeenia külade juures meeldim mulle ka see, et alati leidub seal mõni kohvik ja pubi. Ja väga mõnus on osta kohvi, mis maksab ainult 1.50 leid, ehk umbes 4 euro senti. Kusjuures tegemist on vägagi hea kohviga. Bukarestis on kohv aga luksus. Õhtuti kogunebki enamus küla rahvast pubisse või siis koduvärava ette pinkidele rahva riideid tikkima, naabrinaisega juttu ajama või lihtsalt mööduvaid autosid ja inimesi uudistama. Nautisin täiel rinnal rahulikku küla elu ja hakkasin igatsema kodu.

Mainimata ei saa jätta ka bussi majandust. Kui küsida, et mis kell bussid sõidavad ei oska peaagu keegi midagi vastata, buss ehk tuleb aga võib olla ei tulegi. Tuleb lihtsalt minna bussi peatusesse ja ehk ootad seal tund või kaks. Kuidas küla elanikud linna sõidavad? Külas on tublid külamehed, kes väikese raha eest kõiki sõidutavad. Ja kui keegi plaanib linna sõita, ei tee ta seda kunagi üksinda vaid võtab peale kõiki kes soovivad. Nii ei saanud minagi bussiga sõita vaid pidin leppima külaelanike lahkuse või kavalusega. :)

Kõik on uus septembri kuus

Nüüdseks siis peaaegu 8 kuud Rumeenias oldud aga tõesti septembri kuus on palju uut. Uus põlvkond vabatahtlike on peaaegu kohale saabunud. Seega eelmine nädal oli suhteliselt kiire - kõigile transpordi kaardid muretseda ning põhilised poed ja trantspordi suunad teatavaks teha. Aga kõik on nüüd üsnagi vaprad ise kohti avamastama ning linnas ringi seiklema.


Tänu uutele vabatahtlikele olen oma kodu lähedal avastanud nüüd ka paar uut asja. Kõigepealt uus söögikoht/pubi, kus on ka mõnus väli terass ja kesklinnaga arvestades, et peaaegu poole odavamad hinnad. Väga mõnus on lihtsalt väike jalutuskäik teha, seal korraks peatuda ja siis koju tagasi jalutada. Ei mingit pidevat bussis loksumist ja metrood.


Teiseks uueks kohaks on väike spordi väljak, mis asub kaubanduskeskuse juures. Tegemist on küll vägagi väikese väljakuga aga samas on seal piisavalt ruumi natuke jalgpalli, korvpalli ja lauatennise jaoks. Väljak kuulub suurele spordipoele Deachlon ning nad laenutavad palle ja reketeid tasuta, samuti väljaku külastamise eest ei pea maksma. Täna siis käisingi seal lauatennist mängimas. Alguses olin ikka väga roostes ja mängu seis oli 21/2 aga kui soojendus tehtud siis hakkas asi ikka järjest enam sujuma. Pealekauba sellistest asjadest tekib tõsiselt hasart, ei jõua juba ära oodata kuna jälle minna saab. Miks ma küll varem selle peale ei tulnud, et spordipood pakub sellist võimalust.


Minu jaoks on ka üsna uueks nähtuseks eestlased Bukarestis. Varasemalt ma küll majutasin kahte eestlast aga vabatahtlikke Eestlasi kohtasin siiski esimest korda. Praegu on mul siis uus korteri kaaslane Saaremaalt ning pühapäeval olin natuke giid Annile ja Heikile. Kui ma õigesti mäletan, siis üks neist oli Tallinnast ja teine Märjamaalt. Ning kui nad rongijaama tagasi saatsin, kust nad lennujaama bussi pidid võtma, tervitasin korraks veel kahte eestlast. Väga mõnus on üle pika aja rääkida omas keeles. Kuid minu jaoks üllatav oli see, et mul on väidetavalt aktsent. Ühest keelest teise lülitumine on vahepeal ikka segadust tekitav ning nii mõnigi kord on keel ikka väga kange. Keegi küsis minu käest, et kas mõtlen nüüd inglise keels, ma ei oskagi sellele vastada, sest mu peas on tihti kolm keelt korraga.


Kuna vana generatsioon vabatahtlike on lahkunud ning uus peeaegu täies koosseisus saabunud, siis tähendab see peagi minu jaoks lõppu. Ehk saab sees olema ka minu jaoks millegi uue alguseks.

Ja kurikuulus Manele

Arvatavasti kõik, kes pikemalt Rumeenias peatuvad saavad tuttavaks ka Manelega.Manelet armastatkse kas väga, väga või taunitakse ja põlatakse täiesti, muidugi leidub ka tolerantseid inimesi, kellel puudub äärmuslik arvamus Manelest. Kes või mis on siis see kurikuulus Manele.
Manele on Rumeenia muusika stiil, mida tahetakse nimetada mustlas muuskikaks, kuid päris nii see ei ole. Kuid tõsi ta on, et Manele muusika on eriti armastatud mustlaste poolt. Samuti võib kuulda väiteid, et manele muusika on mitte haritute inimeste muusika. Nimelt on manele muusika tekstid tihti väga halva keele kasutusega ning labased. Tänapäeva Manele muusika on miks Rumeenia, Türgi, Kreeka, Lähis-Ida ja vähesel määral India muusikast, kasutatdes elektroonilisi muusika seadmeid. Praeguseks populaarsust kogunud manele muusika hakkas arenema 1980'ndatel ja 1990'ndatel, kui nii nimetatud hobi muusikud hakkasid imiteerima ja tõlkima Türgi ja Araabia laule.
Tõsistel Manele fännidel on ka oma mood. Ehk igapäevane tavaline riietus kombineeritud luksuslike ja kallite ehte või rõvia brändidega. Eriti tähtsad on manele fänndiele brändid nagu Nike, Versace, Dolce&Gabbana ja Armani. Üldiselt näeb aga manele fänne nike tossudes ja dress pükstes ning Versace pluusis, (mis on arvatavasti vuhvel) ning muidugi ei puudu kuld ketid ja sõrmused. Teine variant on aga see, et tõesti manele fännidel ongi kallid brändi riided koos odavate tossudega, kuid see on ka kõik, mis neil on. Elamiseks ja söögiks enam raha eriti ei jätku.
Manele muusika järgi ei tantsita niisama suvaliselt vaid siia käivad ikka juurde mõned kindlad tantsu võtted ja sammud. Kui mul oli vabatahtlike vahe kohtumine mai kuus, Transilvaania
väikeses alevikus, siis külastasime ka sealset ööklubi. Alguses kõlasid muidugi kõik see populaarsemad klubi lood, kuid peagi sai peost manele pidu. Niisis õpetasid kohalikud ka meile kuidas õige manele tants käib. Muidugi selgeks me seda ei saanud - palju hüplemist ja karglemist ning tüdrukutel peavad puusad ikka hoogsalt liikuma.
Manele pidusi kohtab peale väikeste alevike ja külakeste ka linna äärsetes grillimis kohtades, kus üldjuhul BMW'st tuleb kurikuulus Manele muusika, auto kõrval suitseb grillimiseks populaanr Mici (ehk hakkliha vorstikesed) ning Nike dressides ja tossudes noormehed oma neidudega tantsu löövad.

Siin siis ka üks kuulsaim Manele muusika esindaja: http://www.youtube.com/watch?v=1BntAHN76HM

Vama Veche

Kuna mu isa ütles, et ega ikka enne Eestisse tagasi tulla ei saa, kui must meri on nähtud, siis võtsin asja tõsiselt ja külastasin merd lausa kolmel korral. Täpsemalt kohta nimega Vama Veche.

Vama Veche oli mitmeid aastaid tagasi lihtne väike kaluriküla Bulgaaria piiri ääres. Peale 1989 aastat aga hakkas sinna üha rohkem turiste liikuma. Nüüdseks ongi väikesest kalurikülast saanud suve kuurort, mis on täis hosteleid ja villasid. Eelkõige on rand populaarne noorte seas, sest seal saab tasuta telkida ning pubisid ja klubisid on rohkem kui tarvis. Samuti odavaid kiirtoidu söögikohti leidub piisavalt. See on ka põhjus, miks olen Vama Veches lausa kolm korda käinud. See on piisavalt lähedal ja raha ei kulu peaaegu, et mitte üldse.

Esimsel korral käisin musta mere ääres koos Eesti sõbrannadega Juuni keskpaigas. Sel ajal oli rand üsna tühi ja vesi veel natuke jahe, päikest aga liiga palju. Teisel korral käisin Juuli lõpus, kui rannas toimus folk fesitval. Sel korral ei suutnud ma uskuda, et tegemist on sama kohaga, rand ja tänavad olid paksult rahvast täis. Kolmandal korral käisin Augusti alguses ning ka siis oli rahvast palju ning elu käis hommikust hommikuni. Kella 9'st hommikul liigub rahvas vaikselt randa suplema ja peesitama ning seda kuni umbes viieni õhtul. Seejärel liiguvad kõik sujuvalt pubidesse või ranna baari. Ning elav pidu hakkab umbes kell 21.00 ning kestab kuni päikese tõusuni. Seejärel kõige vapramad uudistavad päikese tõusu ning jalutavad uniselt oma telkiteni, kus uneletakse kuni päike telgi liiga kuumaks kütab. Ja nii see elu seal käib.

Rand ise on ilus, natuke prügine aga õnneks ikka koristatakse õhtuti. Vesi on ka täitsa puhas. Kuid mina küll öelda ei saa, et must meri on must. Eesti meri tundub olevat ikka tumedama veega, kuid merevesi on siin ikka mitu korda soolasem

Vama Veche on aga ka Rumeenia rock bänd, mis asutati aastal 1996. Laule on neil nii Vama Vechest kui suvest ja kõigest muust. Muidugi mängitakse ranna baarides nende repertuaari vahet pidamata. Minu lemmikuks on see laul: http://www.youtube.com/watch?v=InwO1ObFPPE

Kurikuulus Dracula

Rumeeniaga seostub kindlasti kõigile krahv Dracula ehk Vlad Tepes – kuulus vampiir, kes on elanud sadu aastaid. Ka mina ei teadnud enne siia tulekut Rumeeniast muud, kui et siin on Transilvaania mäed ja Dracula lossid. Kahjuks või õnneks on inimestele teatud Dracula kirjaniku poolt väljamõeldud tegelane, mis ei seostu tegeliku looga peaaegu et üldse mitte.

Dracula puhul oli tegu ühe tuntud suguvõsa liikmega, kes sai kuulsaks kurjategijate ja vaenlaste teibasse ajamisega.Tõeline krahv Vlad Dracul sündis aastal 1431 Sigishoara lraminnas. Tema isa oli Valahhia vürst ning poega hakati kutsuma Draculaks ehk Draculi pojaks.Türgi vastu sõdides ei tuntud seal kandis vaenlaste vastu mingit halastust – need aeti lihtsalt teibasse. Ainult türklaste väeülemale tehti erand: tema aeti kullatud otsaga teibasse. Väidetavalt ajas krahv Dracula teibasse kuni 40 000 inimest. Müüdid räägivad, et julm valitseja jõi vaenlase verd, et ammutada sellest jõudu. Ta hukkus 1476. aasta detsembris lahingus türklastega Bukaresti lähedal. Draculal on Rumeenias üldiselt rahvuskangelase maine, kuna tema poliitika tulemusena ei suutnud türklased Rumeeniat vallutada ning ta siiras pühendumus oma kodumaa kaitsele äratab poolehoidu siiamaani.

Krahv Dracula õige elukoht on varemetes ning turismi lehekülgedel sellele viiteid ei ole. Nii külastasin ka mina hoopis lossi nimeba Bran mis on kuulus tänu Bram Stokeri poolt kirjutatud Dracula loost. Loss ehitati 1377. aastal, et kaitsta tähtsat kaubateed türklaste eest. See asus strateegilises kohas, mis jääb Transilvaania piirialadele. Nii loodeti ära hoida röövlite saabumist riiki ja kindlustada kaupmeeste turvalist liikumist. Loss on hästi säilinud ning praegu tõeline turismi magnet.

Mina nimetaks lossi pigem kindluseks, sest minujaoks on loss midagi suursugust ja väga uhket. Siiamaani ei ole ma ka kohanud ühtegi inimest, kes oleks öelnud, et loss on vaatamist väärt. Mina jäin aga vägagi rahule. Tõsi Brani loss on ise vägagi lihtne ja tagasihoidlik, kuid loodus lossi ümber, mägede ja rohelusega on võrratu. Lossi tornis võibki vaadet nautima jääda ja unistada, et küll oleks mõnus kui endalgi oleks väike majake rohelise mäe otsas, kus künka serval lamades pilvi uudistada. Kahjuks on aga loss pidvealt üle rahvastatud, nii et kauaks sinna unistama jääda ei saa, sest kõik tahavad vaadet nautida ja igas poosis pilte teha.

Nüüdseks on kõige kuulsamad kohad Rumeenias külastatud ja üha enam tuleb hakata mõtlema kohvri pakkimisele. Kuid loodan, et leian veel võimalusi midagi huvitavat uudistama minna.

Kaua igatsetud Grillimine!

Grillimisest oleme siin esimestest soojadest ilmadest saati unistanud. See tähendab, et juba märtsi kuust alates. Muidugi Jaanipäeva ajal tundsin sellest kõige rohkem puudust. Ning viimasel ajal on eriti palju igalpool grillimise aroome tunda. Eile aga nautisime grillimist nii kuis jaksasime.

Eile käisime Costinil ja Claudial külas (noorpaar kelle laulatusel käisime), pulma videot ja pilete vaatamas. Neil on väga armas treiler pulma videost tehtud: htp://vimeo.com/25785018 Neil on ka väike aiake, kus hiljem, kui väljas enam nii kuum ei olnud grillisime ja mõnusalt aega veetsime. Grillisime ribi, vorstikesi, šampinjonid juustuga ning Rumeenia grilli peolt ei saa muidugi puududa Rumeenia Mici. Mici on Rumeenia grillitud hakklihavorst, tavaliselt lamba või sealihast. Hakklihavorstikesed on tavaliselt maitsestatud küüslaugu, pipra, tüümiani ja aniisiga. Ja väidetavalt on see kõige parem sinepi ja õllega.

Kui kõhud olid täis, siis enne ära minekut pakuti meile Porto veini. Claudia ja Costin käisid mesinädalatel Portugalis ning sealt siis pärineb ka Porto vein. See pole aga päris tavaline vein. Porto veini juuakse enne või pärast sööki väikese shotina. Vein on pool magus ja pool kuiv ning natuke nagu viski. Aga maitses hästi!

Meil oli mõnus laupäeva õhtu - korterist väljas :)