Tismana suurlinn

Minu viimane nädalavahetus Bukarestis väljas möödus Tismana suurlinnas. Tegelikult on tegemist külaga või räämisel juhul asulaga. Alates 2004 aastast on aga Tismana paberite järgi nimetatud linnaks , kuna nende vallavanem lihtsalt tahtis nii. Tismana asub lääne Rumeenias ning on kuulus oma kloostri poolest.

Tismana klooster on üks vanimaid, tähtsamaid ning minu arust ka kõige ilusam klooster Rumeenias. Klooster asub tõesti ilusas piirkonnas, väikese künka otsas mida ümbritsevad suurmead ja väiksemad mäed. Kloostrile kuulub vägagi suur maaala. Kloostri juures ühe kõrgeima mäe otsas võib hea ilma korral märgata väikest kirikut mäe tipus. Väidetavalt elab seal ainult üks vana nunn. Kuidas ta toitu ja vajalikke tarbe esemeid saab? Väidetavalt on tal eesel, kes on enamuse ajst poole tee peal. Ning paljud küla elanikud panevad eesli selga nunnale vajaliku ning eesel teab väga hästi, kuhu koormaga minna. Muidugi väga paljud turistid käivad väikest kirikut külastamas ning alati võetakse siis midagi ka külakostiks. Tahtsin ka seal ära käija aga kahjuks on sinna minekuks autot vaja...

Peale kloostri meeldis mulle lihtsalt viibida maal, kus on metsad, lehmad, sead...jne ja kõik teretavad sind. Ööbisin seal vabatahtlike juures, kes omakorda olid majutatud rumeenia perede juurde, ehk nad elasid siis eramajas. Saime aias viinamarju ja pirne süüa, jalutada metsas ja süüa murakaid ning istuda mäe otsas ja nautida vaadet teistele mägedele, no mida veel tahta. Küla vahel ringi kõndides on kõik väga sõbralikud sind teretama ja no muidugi ka uudishimulikud ning tahavad juttu ajada. Pärast väikest jutu ajamist aga kutsutakse juba tuppa kohvi jooma ja nagu kombeks pakutakse muidugi ka oma tehtud palinkat (rumeenia viin). Pärast soovitakse sõbraliku põsemusidega head teed. Tundsin ennast väga koduselt. Rumeenia külade juures meeldim mulle ka see, et alati leidub seal mõni kohvik ja pubi. Ja väga mõnus on osta kohvi, mis maksab ainult 1.50 leid, ehk umbes 4 euro senti. Kusjuures tegemist on vägagi hea kohviga. Bukarestis on kohv aga luksus. Õhtuti kogunebki enamus küla rahvast pubisse või siis koduvärava ette pinkidele rahva riideid tikkima, naabrinaisega juttu ajama või lihtsalt mööduvaid autosid ja inimesi uudistama. Nautisin täiel rinnal rahulikku küla elu ja hakkasin igatsema kodu.

Mainimata ei saa jätta ka bussi majandust. Kui küsida, et mis kell bussid sõidavad ei oska peaagu keegi midagi vastata, buss ehk tuleb aga võib olla ei tulegi. Tuleb lihtsalt minna bussi peatusesse ja ehk ootad seal tund või kaks. Kuidas küla elanikud linna sõidavad? Külas on tublid külamehed, kes väikese raha eest kõiki sõidutavad. Ja kui keegi plaanib linna sõita, ei tee ta seda kunagi üksinda vaid võtab peale kõiki kes soovivad. Nii ei saanud minagi bussiga sõita vaid pidin leppima külaelanike lahkuse või kavalusega. :)

Kõik on uus septembri kuus

Nüüdseks siis peaaegu 8 kuud Rumeenias oldud aga tõesti septembri kuus on palju uut. Uus põlvkond vabatahtlike on peaaegu kohale saabunud. Seega eelmine nädal oli suhteliselt kiire - kõigile transpordi kaardid muretseda ning põhilised poed ja trantspordi suunad teatavaks teha. Aga kõik on nüüd üsnagi vaprad ise kohti avamastama ning linnas ringi seiklema.


Tänu uutele vabatahtlikele olen oma kodu lähedal avastanud nüüd ka paar uut asja. Kõigepealt uus söögikoht/pubi, kus on ka mõnus väli terass ja kesklinnaga arvestades, et peaaegu poole odavamad hinnad. Väga mõnus on lihtsalt väike jalutuskäik teha, seal korraks peatuda ja siis koju tagasi jalutada. Ei mingit pidevat bussis loksumist ja metrood.


Teiseks uueks kohaks on väike spordi väljak, mis asub kaubanduskeskuse juures. Tegemist on küll vägagi väikese väljakuga aga samas on seal piisavalt ruumi natuke jalgpalli, korvpalli ja lauatennise jaoks. Väljak kuulub suurele spordipoele Deachlon ning nad laenutavad palle ja reketeid tasuta, samuti väljaku külastamise eest ei pea maksma. Täna siis käisingi seal lauatennist mängimas. Alguses olin ikka väga roostes ja mängu seis oli 21/2 aga kui soojendus tehtud siis hakkas asi ikka järjest enam sujuma. Pealekauba sellistest asjadest tekib tõsiselt hasart, ei jõua juba ära oodata kuna jälle minna saab. Miks ma küll varem selle peale ei tulnud, et spordipood pakub sellist võimalust.


Minu jaoks on ka üsna uueks nähtuseks eestlased Bukarestis. Varasemalt ma küll majutasin kahte eestlast aga vabatahtlikke Eestlasi kohtasin siiski esimest korda. Praegu on mul siis uus korteri kaaslane Saaremaalt ning pühapäeval olin natuke giid Annile ja Heikile. Kui ma õigesti mäletan, siis üks neist oli Tallinnast ja teine Märjamaalt. Ning kui nad rongijaama tagasi saatsin, kust nad lennujaama bussi pidid võtma, tervitasin korraks veel kahte eestlast. Väga mõnus on üle pika aja rääkida omas keeles. Kuid minu jaoks üllatav oli see, et mul on väidetavalt aktsent. Ühest keelest teise lülitumine on vahepeal ikka segadust tekitav ning nii mõnigi kord on keel ikka väga kange. Keegi küsis minu käest, et kas mõtlen nüüd inglise keels, ma ei oskagi sellele vastada, sest mu peas on tihti kolm keelt korraga.


Kuna vana generatsioon vabatahtlike on lahkunud ning uus peeaegu täies koosseisus saabunud, siis tähendab see peagi minu jaoks lõppu. Ehk saab sees olema ka minu jaoks millegi uue alguseks.