Ja kurikuulus Manele

Arvatavasti kõik, kes pikemalt Rumeenias peatuvad saavad tuttavaks ka Manelega.Manelet armastatkse kas väga, väga või taunitakse ja põlatakse täiesti, muidugi leidub ka tolerantseid inimesi, kellel puudub äärmuslik arvamus Manelest. Kes või mis on siis see kurikuulus Manele.
Manele on Rumeenia muusika stiil, mida tahetakse nimetada mustlas muuskikaks, kuid päris nii see ei ole. Kuid tõsi ta on, et Manele muusika on eriti armastatud mustlaste poolt. Samuti võib kuulda väiteid, et manele muusika on mitte haritute inimeste muusika. Nimelt on manele muusika tekstid tihti väga halva keele kasutusega ning labased. Tänapäeva Manele muusika on miks Rumeenia, Türgi, Kreeka, Lähis-Ida ja vähesel määral India muusikast, kasutatdes elektroonilisi muusika seadmeid. Praeguseks populaarsust kogunud manele muusika hakkas arenema 1980'ndatel ja 1990'ndatel, kui nii nimetatud hobi muusikud hakkasid imiteerima ja tõlkima Türgi ja Araabia laule.
Tõsistel Manele fännidel on ka oma mood. Ehk igapäevane tavaline riietus kombineeritud luksuslike ja kallite ehte või rõvia brändidega. Eriti tähtsad on manele fänndiele brändid nagu Nike, Versace, Dolce&Gabbana ja Armani. Üldiselt näeb aga manele fänne nike tossudes ja dress pükstes ning Versace pluusis, (mis on arvatavasti vuhvel) ning muidugi ei puudu kuld ketid ja sõrmused. Teine variant on aga see, et tõesti manele fännidel ongi kallid brändi riided koos odavate tossudega, kuid see on ka kõik, mis neil on. Elamiseks ja söögiks enam raha eriti ei jätku.
Manele muusika järgi ei tantsita niisama suvaliselt vaid siia käivad ikka juurde mõned kindlad tantsu võtted ja sammud. Kui mul oli vabatahtlike vahe kohtumine mai kuus, Transilvaania
väikeses alevikus, siis külastasime ka sealset ööklubi. Alguses kõlasid muidugi kõik see populaarsemad klubi lood, kuid peagi sai peost manele pidu. Niisis õpetasid kohalikud ka meile kuidas õige manele tants käib. Muidugi selgeks me seda ei saanud - palju hüplemist ja karglemist ning tüdrukutel peavad puusad ikka hoogsalt liikuma.
Manele pidusi kohtab peale väikeste alevike ja külakeste ka linna äärsetes grillimis kohtades, kus üldjuhul BMW'st tuleb kurikuulus Manele muusika, auto kõrval suitseb grillimiseks populaanr Mici (ehk hakkliha vorstikesed) ning Nike dressides ja tossudes noormehed oma neidudega tantsu löövad.

Siin siis ka üks kuulsaim Manele muusika esindaja: http://www.youtube.com/watch?v=1BntAHN76HM

Vama Veche

Kuna mu isa ütles, et ega ikka enne Eestisse tagasi tulla ei saa, kui must meri on nähtud, siis võtsin asja tõsiselt ja külastasin merd lausa kolmel korral. Täpsemalt kohta nimega Vama Veche.

Vama Veche oli mitmeid aastaid tagasi lihtne väike kaluriküla Bulgaaria piiri ääres. Peale 1989 aastat aga hakkas sinna üha rohkem turiste liikuma. Nüüdseks ongi väikesest kalurikülast saanud suve kuurort, mis on täis hosteleid ja villasid. Eelkõige on rand populaarne noorte seas, sest seal saab tasuta telkida ning pubisid ja klubisid on rohkem kui tarvis. Samuti odavaid kiirtoidu söögikohti leidub piisavalt. See on ka põhjus, miks olen Vama Veches lausa kolm korda käinud. See on piisavalt lähedal ja raha ei kulu peaaegu, et mitte üldse.

Esimsel korral käisin musta mere ääres koos Eesti sõbrannadega Juuni keskpaigas. Sel ajal oli rand üsna tühi ja vesi veel natuke jahe, päikest aga liiga palju. Teisel korral käisin Juuli lõpus, kui rannas toimus folk fesitval. Sel korral ei suutnud ma uskuda, et tegemist on sama kohaga, rand ja tänavad olid paksult rahvast täis. Kolmandal korral käisin Augusti alguses ning ka siis oli rahvast palju ning elu käis hommikust hommikuni. Kella 9'st hommikul liigub rahvas vaikselt randa suplema ja peesitama ning seda kuni umbes viieni õhtul. Seejärel liiguvad kõik sujuvalt pubidesse või ranna baari. Ning elav pidu hakkab umbes kell 21.00 ning kestab kuni päikese tõusuni. Seejärel kõige vapramad uudistavad päikese tõusu ning jalutavad uniselt oma telkiteni, kus uneletakse kuni päike telgi liiga kuumaks kütab. Ja nii see elu seal käib.

Rand ise on ilus, natuke prügine aga õnneks ikka koristatakse õhtuti. Vesi on ka täitsa puhas. Kuid mina küll öelda ei saa, et must meri on must. Eesti meri tundub olevat ikka tumedama veega, kuid merevesi on siin ikka mitu korda soolasem

Vama Veche on aga ka Rumeenia rock bänd, mis asutati aastal 1996. Laule on neil nii Vama Vechest kui suvest ja kõigest muust. Muidugi mängitakse ranna baarides nende repertuaari vahet pidamata. Minu lemmikuks on see laul: http://www.youtube.com/watch?v=InwO1ObFPPE

Kurikuulus Dracula

Rumeeniaga seostub kindlasti kõigile krahv Dracula ehk Vlad Tepes – kuulus vampiir, kes on elanud sadu aastaid. Ka mina ei teadnud enne siia tulekut Rumeeniast muud, kui et siin on Transilvaania mäed ja Dracula lossid. Kahjuks või õnneks on inimestele teatud Dracula kirjaniku poolt väljamõeldud tegelane, mis ei seostu tegeliku looga peaaegu et üldse mitte.

Dracula puhul oli tegu ühe tuntud suguvõsa liikmega, kes sai kuulsaks kurjategijate ja vaenlaste teibasse ajamisega.Tõeline krahv Vlad Dracul sündis aastal 1431 Sigishoara lraminnas. Tema isa oli Valahhia vürst ning poega hakati kutsuma Draculaks ehk Draculi pojaks.Türgi vastu sõdides ei tuntud seal kandis vaenlaste vastu mingit halastust – need aeti lihtsalt teibasse. Ainult türklaste väeülemale tehti erand: tema aeti kullatud otsaga teibasse. Väidetavalt ajas krahv Dracula teibasse kuni 40 000 inimest. Müüdid räägivad, et julm valitseja jõi vaenlase verd, et ammutada sellest jõudu. Ta hukkus 1476. aasta detsembris lahingus türklastega Bukaresti lähedal. Draculal on Rumeenias üldiselt rahvuskangelase maine, kuna tema poliitika tulemusena ei suutnud türklased Rumeeniat vallutada ning ta siiras pühendumus oma kodumaa kaitsele äratab poolehoidu siiamaani.

Krahv Dracula õige elukoht on varemetes ning turismi lehekülgedel sellele viiteid ei ole. Nii külastasin ka mina hoopis lossi nimeba Bran mis on kuulus tänu Bram Stokeri poolt kirjutatud Dracula loost. Loss ehitati 1377. aastal, et kaitsta tähtsat kaubateed türklaste eest. See asus strateegilises kohas, mis jääb Transilvaania piirialadele. Nii loodeti ära hoida röövlite saabumist riiki ja kindlustada kaupmeeste turvalist liikumist. Loss on hästi säilinud ning praegu tõeline turismi magnet.

Mina nimetaks lossi pigem kindluseks, sest minujaoks on loss midagi suursugust ja väga uhket. Siiamaani ei ole ma ka kohanud ühtegi inimest, kes oleks öelnud, et loss on vaatamist väärt. Mina jäin aga vägagi rahule. Tõsi Brani loss on ise vägagi lihtne ja tagasihoidlik, kuid loodus lossi ümber, mägede ja rohelusega on võrratu. Lossi tornis võibki vaadet nautima jääda ja unistada, et küll oleks mõnus kui endalgi oleks väike majake rohelise mäe otsas, kus künka serval lamades pilvi uudistada. Kahjuks on aga loss pidvealt üle rahvastatud, nii et kauaks sinna unistama jääda ei saa, sest kõik tahavad vaadet nautida ja igas poosis pilte teha.

Nüüdseks on kõige kuulsamad kohad Rumeenias külastatud ja üha enam tuleb hakata mõtlema kohvri pakkimisele. Kuid loodan, et leian veel võimalusi midagi huvitavat uudistama minna.