Pastele in Bucovina

Reisi teekond :)

Pühad möödusid reisides. Kui algues plaanisime minna Maramurese piirkonda, siis lõpuks otsustasime Bucovini piirkonna kasuks. Bucovina piirkond on põhja pool ja tänapäeva kaartidel kannab nime Suceava. Reis kulges mööda väikeseid, rahulikke linnu ja külasid ning muidugi läbi mägede. Jällegi mõnus vaheldus Bukarestile.

1. Päev:
Esimene päev möödus ainult sõites. Esialgu sõitsime Brasovisse ja sealt edasi Bacausse. Mõnus teekond läbi mägede. Osad mäed on ikka veel lume all. Bacausse jõudsim umbes kuue ajal õhtul. Tegelikult oleks pidanud me seal varem olema aga mikrobuss otsusta poolel teel keema minna. Selleks oldi aga vist valmistunud, sest bussijuhil oli palju vett kaasa varutud. Ootasime siis 10-15 minutit ja asusime uuesti teele. Peagi aga otsustas buss uuesti hakata keema ja nii juhtus oma neli-viis korda. Lõpuks tuli meil teise mikrobussi ümber istuda. Bacausse jõudes tuli otsustada, et mis edasi teeme, kas ööbida siin või sõita edasi. Vaatasime, et poole tunni pärast sõidab buss Romanni, kust on lihtne saada edasi Suceavasse. Millegipärast aga bussi ei tulnud. Seega otsustasime uurida, et ehk läheb mõni buss kuskile mujale. Näiteks teadsime oma raamatute põhjal, et lähedal on Piatra-Neamts, mis võib uudistamist väärt olla. Nii siis organiseeris üks bussijuht meile mikrobussi, mis viis meid kohta, kus tänu temale ootas meid teine buss, mis siis sõitis Piatra-Neamt'i. Kohale jõudes oli juba pime, ning otsisime koha ööbimiseks ja nii see päev lõppeski.
Mainimata ei saa ma aga jätta seika bussipileti hinna küsimisega. Sõit pidi väidetaval kestma 10-15 minutit. Küsisime siis, et palju 3 piletit kokku on ja vastuseks tuli O Suta, ehk 100. Olime pikali kukkumas. Küsisime kolm korda üle ja ikka vastus sama. Siis aga meenus meile, et Rumeenlastel on tavaks 100 kohta öelda miljon, seega O suta on kümme. Nimelt olid mõend aastad tagasi kõik miljonärid. Ehk siis ühe miljoni väärtus oli sama mis praegune 100. LEID. Nii, et jah uhketes restoranides olid arved inimestel kunagi 3 miljonit jne. :)

Piatra-Neamt

2. Päev:
Hommikul asusime varakult Piatra-Neamti külastama. Peagi olime pettunud, sest me kõndisime ja kõndisime ning ei midagi huvitavat vaadata. Koht pidi olema linn ja tõesti me nägime trolle ringi sõitmas aga ümbrus nägi üsna küla moodi välja. Peale 20 minutit kõndimist võtsime oma raamatud välja ja hakkasime täpsemalt uurima, et kus siis kesklinn ikkagi on ja mida vaadata. Kesklinn osutus väikeseks ning seal oli vaatamiseks ainult kirik ja kella torn. Linna keskel on aga mägi umbes 650 meetrit kõrge kuhu saab kondliga või jalgsi minna. Meie muidugi otsustasime jalgsi minna. Väsitav aga tippu jõudes olime õnnelikud, sest vaade linnale ja ümbrusele oli väga ilus. Tegime väikese pikniku ja lihtsalt natuisime vaadet. Edasi liikusime Targu-Neamti, kus aga ei olnud miskit vaadata. Ümbruses mõned kloostird aga otsustasime edasi liikuda Suceavasse.
Läksime häälega ja autojuhiks osutus tore mees, kes rääkis meile ilusti, kus miski asub ja viis meid otse põhiliste vaatamisväärsuste juurde (kõige suurem muna, linnuse varemed, vabaõhu muuseum ja Stefan Cel Mare monument). Vaatamisväärsused kiirelt vaadatud, sõidutas ta meid ilusti tagasi kesklinna ja andis viimased näpunäited linna kohta, kui ka üleüldse vaatamisväärsuste kohta Rumeenias ning soovis head teed. Seejärel asusime ööbimiskohta otsima. Olime peagi totaalselt kadunud, sest meil puudus korralik kaart. Õnneks aga peatus valgusfoori juures üks noormees, küsides et mida otsime. Seletasime siis, et hostelit ja tema siis seletas ilusti, kus see siis asuma peaks aga muidugi seletus oli nii keeruline, et me seisime ja lihtsalt noogutasime. Lõpuks aga ütles ta, ok ma parem näitan teile ise teed. Ja ohh õnne, noormees müüs hostelile lilli ja teadis peremeest väga hästi ja tänu sellele saime palju odavama hinnaga ööbida. Tore on kohata lahkeid inimesi.

Vabaõhtu Muuseumis :)

3.Päev:

Hommikul uudistasime veel Suceavat. Käisime vabaõhu muuseumis, sest eelneval päeval oli see suletud. Ei midagi erilist, pisike muuseum mõningate vanade majadega, mida sai siis ka seest külastada. Laupäeva õhtuks tahtsime jõuda Sucevitasse, kus asub klooster, mille välisseinad on maalitud ning kuna oli munapühade aeg, siis südaööl tahtsime külastada samuti missat, kus rahvas võtab preestrilt oma küünaldele tuld ning siis pärast kõik oma küünaldega koju kõnnivad.
Enne Sucevitasse jõudmist peatusime kohas nimega Radauti. Väga vaikne väike linnake, katedraali, kiriku ja kloostirga. Ning arhidektuur linnas oli teistsugune, kui mujal. Värvilised majad natuke sarnases stiilis nagu meil Tallinan vanalinnas. Raudautist hääletasime edasi Sucevitasse. Ning oehh, meid võttis peale tõeline Rumeenia mustlasverega perekond (Isa, vanaisa ja poeg). See oli vahva teekond, ehtsa Rumeenia muusika saatel ja kuld hammastega vanaisaga. Muidugi sõidu lõpus üritas autojuht rikkaks saada ja tahtis meilt igalt ühelt 10 eurot. Meie aga seletasime, et oleme vabatahtlikud ja raha pole ja ammugi mitte eurosid. Noo aga, et mitte väga pahameelt neile tekitada andsime neile 10 leid kolme peale kokku. Mis on küll üli vähe, aga nad jäid sellega siiski rahule.
Sucevita on väike külake mägede vahel, ilusa kloostriga. Ning südaöine missa oli vapustav. Külla, kus päeval ei liikunud kedagi, ilums järsku tohutult palju autosid ja inimesi. Ning kui lõpuks kõik oma küünaldele tuld võtsid, olid vaatepilt väga -väga ilus.

Südaöine Missa

4. Päev:
Hommikul olime juba mures, et Sucevitasse me jäämegi. Muidugi pühapäevasel päeval busse ei liikunud ning ka autosid möödus üpris vähe. Nimelt tahtsime jõuda kohta nimega Gampulung-Moldovenesc. Kuna tegemist on suurema kohaga, kust on meil lihtsam asuda tagasi koduteele. Õnneks Sucevitas me väga kaua ootama ei pidanudki ja tore naisterahvas võttis meid oma auoto peale. Ning muidugi tegi ta peatusi, et me saaksime ilusatest kost pilte teha :) Gampulung-Moldovenesc'is tegime lihtsalt väikese pikniku ja asusime edasi hääletama, sihtkohaks Gura-Humorolui. Seal asus järjekordne klooster, mille välis seinad on väidetavalt värvitud erilise sinisega. Teekond kloostrisse oli 4 km. pikk, mille läbisime muidugi jalgsi. Ja meie küll eriti aru ei saanud, et kus oli see eriline sinine aga mis seal ikka. Meile meeldis Sucevita klooster palju rohkem. Klooster nähtud jalutasime tagasi alevikku ning suundusime kohe väsinult öömajja ja magama.
Hommikul ärkasime väga varakult ja kell 9. olime taaskord Suceavas, kust saime kiirelt auto otse Bukaresti. Bukresti jõudes oli täitsa kodune tunne ja me täitsa igatsesime oma räsitud ja vana korterit. Samas aga oli natuke imelik olla tagasi linna müras, peale vaikseid külakesi ja asulaid mägede keskel.
Mina jäin meie reisiga rahule. Mägesid näing ja mäe otsas olin, see oli minu jaoks kõige olulisem. Kuigi jah Austria tüdruku jaoks olid need pigem künkad aga 650 meetrit jne. minu jaoks küll enam küngas ei ole :)

Pühade eel

Nädalavahetus möödus töö tähe all. Samuti terve nädal oli täis tegemist.

Nagu ikka töö lasteaedades aga õhtuti tuli meisterdada salvrätikust lilli, sest nädalavahetusel ootas meid ees lille kampaania. Täpsemaltlt raha kogumise kampaania, et lastele haiglates lihavõtete puhul kingitused teha.

Laupäeval kohtusime Rumeenia kohalike vabatahtlikega, kes kampaaniast osa tahtsid võtta. Moodustasime tiimid ja tegime viimaseid läbirääkimisi kirkutega. Pühapäeva hommikul aga suundusime siis salvrätist lilledega kirikute juurde. Kuna nädalavahetusel oli palmipuude püha, siis pühapäeval oli selle puhul pikk, pikk missa. Osad inimesed on kirikus algusest lõpuni, osad aga tulevad ja lähevad just siis kui ise heaks arvavad. Meie töö oli aga lastele raha koguda, see kes annetas sai vastu tasuks salvrätist lille. Muidugi kõige rohkem olid lapsed meie lilledest huvitatud. Korjanduse viisime läbi kirkute juures, sest väidetavalt on see turvalisem ja kirkus käivad inimesed lahkemad. Lihtsalt tänavatel võib tekkida palju probleeme mustlastega. Tõesti paljud inimesed olid väga lahked. Meil oli neli tiimi ja päeva lõpuks kogusime kõik kokku pea 1000 eurot. Saame lastele korralikud ja suured kingid teha. Täna lähemegi kingikotte ette valmistama ja homme juba haiglatesse lastele kinke viima.

Lihavõtted on siin aga väga tähtsad pühad, seega on ka lasteaiad juba sellest nädalast kuni mai alguseni puhkusel. Ning suureks ülltauseks on see, et isegi haiglates saadetakse enamus lapsed pühadeks koju. Aga muidugi ei saadeta koju neid lapsi, kes pidevat arstiabi vajavad.

Nädalavahetusest altes on ka pea kõigis parkides munapühade turg, samuti kaubanduskeskustes. Ning meie suures toidupoes on üks vahekäik paksult šokolaadi jäneseid ja mune täis. Siin on kobeks, et pühade jänes toob lastele kingitusi. Aga muidugi on see uus traditsioon. Kõige tähtsam on ikka ülestõusmis pühal minna kirikusse oma toiduga, et seda siis pühitseda lasta. Ning kirikust tullakse tagasi küünaldega, mis on tule saanud nn, püha küünlast.

Kuna lasteaiad on puhkusel ja haiglatest enamus lapsed ka kodus, siis on ka meil puhkus. Plaanime neljapäeval sõita Bucharestist välja. Arvatavasti piirkonda Maramures. Tahame munapühad veeta väikeses kohas ja öömaja saada mõne pere juures, et näha õigeid traditsioone. Väidetavalt ongi selle jaoks Maramurese piirkond kõige parem. Nimelt sealsetes külades kannavad paljud ikka eel rahvarõivaid ning seal on palju puidust kirikuid. Ja väidetavalt on seal inimesed väga lahked ja tavalised pered pakuvad turistidele odavat öömaja või vahel ei küsitagi raha. Eks näis, igatahes ootan meie reisi juba põnevusega.

Out of big city..

Kui suurlinna melu väsitab, tasub sõita mõnda vaiksemasse ja väiksemasse kohta. Terve nädala nuputasime Ewaga, et mida seekord nädalavahetusel teha. Kuigi Bukaresti südalinngi vajab veel uudistamist, olime kindald, et tahame linnast välja. Aga palju me nuputama ei pidanudki, sest Ewa Rumeenia sõbrad kutsusid meid endaga kaasa ühe palee varemeid uudistama. Nii asusimegi laupäeva hommikul teele.

Palee varemed asuvad Florestis - alevik 1 tunni kaugusel Bukarestist. Üpris suur koht, täis väikeseid poode ja muud huvitavat aga väga väsinud ilmega. Või õigemine aiad olid rohkem räsitud kui majad. Meie siis läksime uudistama Trianon plaeed (vahel kutsutud ka Cantacuzino). Georghe Grigore Cantacuzino oli Rumeenia poliitik, kes tahtis palee ehitada oma vennatütar Alice'ile. Ehitamist alustati 1911. Plaanitud oli ehitada 150 magamistuba, 7 balli ruumi ning ümbrusesse pidi tulema 150 hektariline park. Kahjuks aga paleed ei ehitatud lõpuni. 1913 Cantacuzino suri ning peale tema surma ei hoolinud keegi enam paleest. Prantsuse, Itaalia ja Kreeka ehitajad lõpetasid 1914 aastal välis ilmega aga see oli ka kõik. Alice kolis välismaale ja palee unustati. Palee interjööri kaunistamiseks olid aga asjad olemas ning need seisid keldris aga muidugi varastati need aastate jooksul. Praeguseks on paleest järgi jäänud tõesti ainult varemed. Katus ja siseseinad on täiesti hävinud. Kuid välisseinad, mis on väga ilusad, püsivad ikka veel püsti.

Uudistasime varemeid tükk aega, kuni vaatasin ülesse ja nägin enda pea kohal peenikese rauast toru vms. küljes kõikuvat suurt kivi/tsemendi kamakat. Väljas oli üsna tuuline ja tõesti tunuds, et see lendab kohe, kohe alla. Õnneks nii ei juhtunud aga kiirelt seadsime sammud sealt eemale. Seejärel õpetasid Ewa sõbrad meile Rumeenia vana traditsioonilist mängu Tsurca.

Mäng käib ühe suure ja ühe väikese puu tokiga. Maha tuleb joonistada kaks ringi ning moodustada kaks võistkonda. Mängu põhimõte on suure puu tokiga lüüa väiksem toigas teise võistkonna ringi. Teised peavad toika kätega kinni püüdma, kui see maha kukub ringi sees, saab vastas võistkond punkti. Mängida võib seda muidugi ka lihtsalt kauguse peale, ehk kes väikese puu toki kaugemale lööb, on võitja. Viimast varianti proovisime siis meie järgi. Ütleme nii, et harjutamine teeb meistriks ning kui alguses ei saa vedama siis pärast ei saa pidama. Nii me siis loopisimegi toikaid oma pool tundi. Lõpuks aga otsusustasime minna järgmisse alevikku, et külastada Iulia Hasdeu lossi.

Iulia Hasdeu oli Rumeenia kuulsa kirjaniku ja filosoofi Bogdan Hasdeu tütar. Iulia oli samuti väga andekas ja kirjutas luuletusi. Tema isa lasi talle ehitada väikese lossi. Iulia aga suri 18. aastaselt tuberkuloosi. Iulia lossi mina küll lossiks ei nimetaks. Tegu oli imeliku väikese ehitisega, minu jaoks mitte kõige ilusam. Aga lossis sees oli küll kena väikene muuseum.

Kuigi me vägapalju kohti ei külastanud olime õhtuks väga väsinud ja näljased. Koju jõudes sõime kiirelt ja viskasime mõneks minutiks pikali, kuid õhtu lõpetasime Sarmalele Reci kontserdil. Sarmalele Reci pole küll väga populaarne bänd aga siiski peaaegu kõik teavad. Ning vähemalt ühte laulu teasime meiegi Ewaga, sest seda mängitakse väga tihti pidudel. Laulu sõnad on neil iroonilised ja natuke tottrad. Muidugi meie sõnadest väga aru ei saanud ja nautisime lihtsalt muusikat.

Stiilipidu...

Nädalavahetus oli seekord pidu, pidu. Täpsemalt stiilikas -Wild, wild west. Kõige põnevam oli kogu loo juures just ettevalmistus.

Mina ja Ewa olime veendunud, et oleme Gowboy'd ehk õigemine GowGrils. Kindlamast, kindlam oli seejärel see, et vajame mütsi. Ewa teadis, mingit odavat mütsi poodi ühes kaubanduskeskuses. Aga mütsi poodi enam ei eksisteerinud. Seega hakkasime kaltsukaid otsima. Muidugi otsustasime me kesklinnast kaugemale minna, sest teised suundusid kesklinna kaltsukatesse. Meie siis kõndisime ja kõndisime ei tea isegi kus ja ühtegi kaltsukat ei kohanud. Leitsime väikese turukese aga ei midagi meile sobilikku. Olime juba alla andmas ja otsustasime tagasi koju minna. Meist möödus aga buss ja hüppasime peale, sest metroo jaam oli selleks ajaks meist juba väga kaugele jäänud. Bussis istudes, ei olnud meil aga õrna aimu, et kas oleme ikka õigel suunal ja kust kaudu see buss täpselt sõidab. Kuna mütsi ka meil veel ei olnud, otsustasime, et kui näeme kuskil Second Hand silti hüppame bussist välja. Peagi märkasimegi ühte kaltsukat ja väljusime bussist. Olime ei tea kus, peaaegu Bucaresti lõpus. Kaltsukas oli üsna väike ja mina hakkasin riideid vaatama. Minut hiljem aga märkasime Ewaga kasti hulga mütsidega. Vat see oli alles õnn :) Muidugi ei olnud mütsid cowboy omad aga me disainisime neid natuke ja olidki mütsid olemas, pealekauba odava hinnaga. Nüüd oli vaja ka riideid - selleks suundusime tagasi kodu lähedale. Midagi lahedat me peale sallide ei leidnud. Seega tuli olemas olevate riietega läbi ajada. Peale 5 tunnist rännakut olime väsinud aga õnnelikud, et meil on mütsid :). Veel õnnelikumad olime, kui kuulisme teistelt, kuidas nad igalpool kaltsukates käisid aga ühtegi mütsi ei kohanud. Teine kordki tuleb vist Bucharesti lõppu sõita :)

Pidu ise midagi väga erilist ei olnud. Lihstalt istumine ja jutu ajamine aga kõik nägid väga vahvad välja :) Kohal olid indiaanlased, kaktus, cowobyd, serif jne...