Seiklus, proovilepanek või ebaõnn...

Täna oli siis see päev, kui pidin üksinda lasteaeda minema, et oma tundi anda. Õnneks oli lihtne lasteaeda leida, jõudsin isegi 10. min enne kohale. Seejärel aga...
Rumeenias igas lasteias, koolis ja haiglas tuleb esmalt nn. turvakontroll läbida. Tegelikult lihtsalt igalpool on turvamehed. Vahest on turvameestel putka väljas, vahepeal majas sees. Aga neile tuleb öelda, kes oled ja vahel oma id kaarti näidata. Seekord oli üks turvamees lihtsalt hoovi peal, ütlesin rumeenia keeles )eelneval päeval selgeks õpitud) lause: "Eu sunt voluntar din A.C.T.O.R", ehk olen vabatahtlik organisatsioonist A.C.T.O.R. Tavaliselt sellest piisab, peale seda nad teavad kuhu me minema peame. Turvamees aga vastas: "este scoala muzica", ehk see on muusikakool. Muidugi arvasin, TORE olen vales kohas. Üritasin oma väheses rumeenia keeles küsida, et kus on lasteaed. Leiutasin sõnu välja... Teadsin, et lapsed on copii ja lisasin lõppu siis scoala :).Turvamees muidugi naeris minu ül, aga sai aru ja näitas, et maja teises otsas on uks lasteaeda. Kergendus mulle, vähemalt olin õiges kohas.

Lasteaias oli turva naine, kes kutsus õpetaja. Õnneks oli noor tüdruk, kes oskas inglise keelt. Aga üllatus, üllatus. Tema tuli jutuga, et täna ei tohiks neil vabatahtlikega tundi olla, sest neil on tunnid iga kahe nädala tagant aga eelmine nädal alles oli üks vabatahtlik siin. Aga ta läks kellegilt üle küsima. Seejärel tuli ta jutuga, et neil on teine lasteaed ka aga teisel aadressil, et järelikult pean ma sinna minema. Ma teadsin jah, et neil on kaks asukohta ja mõltesin, et ok ehk meie koordinaator ajas segamini ja andis mulle vale aadressi siis. Nii sain uue aadressi ja turva tädi viis mind käevangus isegi bussipeatusesse, kust oleksin pidanud bussi võtma. Kella vaadates oli selge, et nüüd jään ma väga hiljaks. Seega tuli helistada koordinaatorile ja teada anda, mis juhtus. Tema aga oli väga kindel, et ma olen õiges kohas ja ma ei pea teise kohta sõitma. Ja nii oligi, ta tegi kõne lasteaeda ja mul tuli tagasi minna.
Nüüd tuli turva tädile ju seletada, et ma olen ikkagi õiges kohas ja kus on lapsed kellele tundi anda. Mul polnud õrna aimugi kuidas talle seda öelda. Rääkisin inglise keeles, näitasin et rääkisin telefoniga ja et öeldi, et pean siin olema. Aga teda oldi vist juba informeeritud, sest ta sai väga hästi aru. Ta võttis mu taas käevangu ja viis mind klassi. Ja varsti tulid ka lapsed ja kaks õpetajat. Üks vanem ja teine noorem. Millegipärast nad ennast ei tutvustanud...ja ohh üllatust inglise keelest nad väga aru ei saanud. Tore, mida nüüd teha - rumeenia keelt ma nii hästi veel ei oska, et kõiki mänge ja tegevusi lastele seletada. Aga mõtlesin, et olgu midagi pean tegema - proovime ja vaatame.

Ja tegelikult läks üpris hästi. Vanem õpetaja oli üpris abivalmis ja üritas lastele asju paremini seletada. Ma arvan, et ta on Eestis olnud, sest ma ta üritas palju eesti kohta küsida ja seletas, et balti riigid ja meri ja suved väga valged. Kahjuks ma temast palju aru ei saanud. Lastega õppisime eesti lipu värve ja mis järjekorras nad olema peavad, siis said nad teada, mis on Eesti peallinn ning, et Tartus on mänguasja muuseum ja Pärnus rand. Laulsin neile põdral maja, nad said vähemalt liigutusi järgi teha ning lõpuks meisterdasime eesti lippu. Tundus , et lastel oli natuke igav... Mul oli küll plaanis rohkem mängulisi tegevusi teha aga mis teha, kui peab hakkama saama ubmes 10 sõna ja kehakeelega.

Katsumus keelt rääkimata ja mõistmata hakkama saada rahuldavalt läbitud :)