Olen Superstaar

Kolmapäeval (23.02.2011) käisime Teatri ja meedia ülikoolis CD lindistamas. Ehk saime päris stuudios laulda, luuletusi lugeda jne.
Enne "rasket tööd" tehti meile väike ekskursioon. Nägime kuidas filmi lõigatakse - keerulised masinavärgid ja palju filmi ja heli linte. Filmi lindid on tavaliselt peenikesed ja heli lindid laiad, laiad. Siis nägime veel kuidas nukke meisterdatakse - kõigepealt joonised, siis palju puu lihvimist ja hööveldamist ning seejärel riiete õmblemine ja maalingud. Lõpuks jõudsime ka stuudisosse.

Igaüks pidi oma keeles mõne laulu laulma ja luuletuse lugema ning rumeenia keeles numbreid ültema ja seejärel oma keeles, samuti värvid ja tervitused. See läks kiirelt aga laulmine - ma ei ole laulja. Eks näis mis välja tuli. Hiljem lollitasime niisama ja proovisime koos igast laule laulda. Väga lahe kogemus!
Kui CD valmis saavad tuleb meil neile ka oma autogrammid anda (neid on sadades). CD tegime õpetajatele ja lastevanematele lasteaaedades, et nad ka hiljem saaksid meenutada kuidas erinevad keeled kõlavad.

Nii, et jah kui autogrammide andmiseks läheb, saame tunda Superstaari elu :)

Muljed pärast esimest kuud...

Aeg möödub siin jube kiirelt. Nüüdseks olen Rumeenias olnud juba natuke rohkem kui üks kuu. Praeguseks on plajudki millest paremini aru saan ja seega teen väikese ülevaate mõningatest asjadest, mille kohta kõik küsivad.

Rumeenlased:

Sõbralikud ja väga abivalmis, vahepeal ehk liiga abivalmis. Näiteks kui seisad tänaval, kaart käes, võib üsna kindel olla, et keegi tuleb küsima, kuhu minna tahad või mida täpselt otsid. Ja pole ime, kui käevangus õigesse kohta viiakse. Või näiteks, täna metroo jaamas läksin treppidest ülesse aga ees oli koht, kus ma varem pole olnud ning otsustasin tagasi minna. Tuli aga tädike minu juurde ja küsis kuhu minna tahan. Ütlesin tänava nime ja juba ta võttis mul käest kinni ja näitas, et siit saab ka õigesse kohta. Aga bussides ei oska rumeenlased ennast ära paigutada, vähemalt meie arvates. Kõik kogunevad uste juurde, kuigi istmete vahekäigud on tühjad.

Rumeenlased tunduvad olevat ka väga religioossed. Tähendab, usk on neile väga tähtis ja oluline. Esimestel päevadel rumeenias ei saanud ma alguses asjale pihta. Näiteks istusin mina bussis ja järsku naine minu kõrval hakkas risti enda ette tegema, ning ka naine minu ees. Mõtlesin siis, et kas mul on halb energia või midagi... Paar päeva hiljem olen taas bussis ja pool bussi hakkab ühel hetkel enda ette risti tegema - mis siis nüüd lahti. Praeguseks on aga selge, et risti teevad nad enda ette, kui buss sõidab kirikust mööda. Arvatavasti astuseks vms.

Ning ka rumeenlastel on alati aega palju ja palju asju otsustatakse ja tehakse viimasel minutil.

Rumeenia keel:

Alguses ei saanud ma mitte kui midagi aru, kus üks sõna algab ja teine lõppeb. Metroos oli samuti võimatu aru saada, mis peatuse nimi öeldi. Nüüdseks aga ütleb metroos hääl väga ilusti ja selgelt peatuste nimed ja üks lause ei ole enam üks sõna. Aga sellegipoolest on rumeenia keel väga keeruline ma arvan. võimalusi kuidas sõnu mitmuses öelda on mitmeid ja väga konkreetset reeglit pole. Peale selle ei ole ka kindlalt reeglit määramaks, mis sõna on naissoost ja mis sõna messoost. Ning siis muidugi üks sõna võib tähendada mitut asja. Või üks sõna ainsuses tähendab ühte asja aga mitmuses juba kolme asja. Ning mudiugi veel seinad siseruumis nimetatakse ühtemoodi aga maja välis sein on hoopis teise sõnaga. Või aed kus on lilled ja puud on ühe nimetusega aga aed kus on lilled, puud ja loomad ei ole enam aed vaid teistmoodi aed. :) Väga keeruline aga üpris palju oskan juba öelda, võibolla grammatiliselt mitte õigesti aga nad mõistavad.

Koerad:

See on täiesti tõsi, et hulkuvaid koeri on Rumeenias palju. Aga üldiselt on nad väga sõbralikud, vahepeal kõnnivad nad sinuga igalepoole kaasa. Mulle meeldib kui nad minuga pimedas kaasa kõnnivad, palju turvalisem tunne. Muidugi on neist väga kahju, eriti kui vahepeal kutsikaid leiame. Koertel kellel on kõrvas plastmasist märge on vaktsineeritud ja õnneks enamus neist seda on. Ma ei tea küll, miks nad varjupaikades pole, ehk selleks ei leidu raha vms. Mõned hulkuvad koerad aga ei näe üldse tänava koerte moodi välja. Nimelt sellepärast, et paljud nn. kodustavad neid. Tuppa neid küll ei võeta aga koertele pannakse toitu kindlasse kohta, ning vahepeal mängitakse nendega.

Linnapilt:

Bukaresti kesklinn on ilus ja üldiselt ka puhas. Piirkonnad kesklinnast kaugemal on väga kaooilised ja kontraste on tohutult. Ääre linnas on ka tänavaid, kus on väga palju prügi maas. Ning muidugi lagunevate majade kõrval on uhke hotell või büroo vms. Enamjaolt on kortermajad sellised nagu meil lasnamäel. Ja mainimata ei saa jätta igasuguseid teeparandus töid tänavatel. Pimedas tasub ettevaatlik olla, sest tänaval võib igasugu kahtlaseid auke olla. Aga mis mulle meeldib, on see, et neil on väga palju ilusaid ja suuri parke, erinevates linnaosades. Nädalavahetustel on parkides ka turg, kus müüakse kohaliku toitu, suveniire ja muud pudi-padi. Ja muidugi transilvaanias (mägedes) on palju ilusaid väikelinnu, mida loodan külastada.

Mustlased:

Selle kohta ei oska ma veel tegelikult suurt midagi öelda. Enne Rumeeniasse tulekut lugesin igalpoolt, et siin on väga palju mustlasi ja tuleb ettevaatlik olla.Ning Rumeeniasse lennates lennukis oli neid tõesti päris palju. Siin olles aga peaks ütlema, et neid nüüd nii väga palju polegi. Või neid lihtsalt ei märka. Õnneks või kahjuks pole mul mustlastega kokkupuuteid olnud. Haiglates on muidugi ka mustlasi aga vestlema nad meiega pole hakanud ega ka huvi meie asjade vastu üles näidanud. Muidugi on siin linnaosi, kus elavadki peamiselt mustlased ja kuhu soovitatakse mitte minna. Aga rumeenias on kahte sorti mustlasi. Esiteks õiged muslasted, kes järgivad lihtsalt mustlas kultuuri ja traditsioone. Teiseks on siin pool rumeenlased, pool mustlased (mitte head mustlased). Nemad on enamjaolt need, kes on lihtsalt laisad, ei taha teha tööd ja vaatavad ainult kuidas midagi varastada :)

Praegu siis sellised muljed ja teadmised...

Seiklus, proovilepanek või ebaõnn...

Täna oli siis see päev, kui pidin üksinda lasteaeda minema, et oma tundi anda. Õnneks oli lihtne lasteaeda leida, jõudsin isegi 10. min enne kohale. Seejärel aga...
Rumeenias igas lasteias, koolis ja haiglas tuleb esmalt nn. turvakontroll läbida. Tegelikult lihtsalt igalpool on turvamehed. Vahest on turvameestel putka väljas, vahepeal majas sees. Aga neile tuleb öelda, kes oled ja vahel oma id kaarti näidata. Seekord oli üks turvamees lihtsalt hoovi peal, ütlesin rumeenia keeles )eelneval päeval selgeks õpitud) lause: "Eu sunt voluntar din A.C.T.O.R", ehk olen vabatahtlik organisatsioonist A.C.T.O.R. Tavaliselt sellest piisab, peale seda nad teavad kuhu me minema peame. Turvamees aga vastas: "este scoala muzica", ehk see on muusikakool. Muidugi arvasin, TORE olen vales kohas. Üritasin oma väheses rumeenia keeles küsida, et kus on lasteaed. Leiutasin sõnu välja... Teadsin, et lapsed on copii ja lisasin lõppu siis scoala :).Turvamees muidugi naeris minu ül, aga sai aru ja näitas, et maja teises otsas on uks lasteaeda. Kergendus mulle, vähemalt olin õiges kohas.

Lasteaias oli turva naine, kes kutsus õpetaja. Õnneks oli noor tüdruk, kes oskas inglise keelt. Aga üllatus, üllatus. Tema tuli jutuga, et täna ei tohiks neil vabatahtlikega tundi olla, sest neil on tunnid iga kahe nädala tagant aga eelmine nädal alles oli üks vabatahtlik siin. Aga ta läks kellegilt üle küsima. Seejärel tuli ta jutuga, et neil on teine lasteaed ka aga teisel aadressil, et järelikult pean ma sinna minema. Ma teadsin jah, et neil on kaks asukohta ja mõltesin, et ok ehk meie koordinaator ajas segamini ja andis mulle vale aadressi siis. Nii sain uue aadressi ja turva tädi viis mind käevangus isegi bussipeatusesse, kust oleksin pidanud bussi võtma. Kella vaadates oli selge, et nüüd jään ma väga hiljaks. Seega tuli helistada koordinaatorile ja teada anda, mis juhtus. Tema aga oli väga kindel, et ma olen õiges kohas ja ma ei pea teise kohta sõitma. Ja nii oligi, ta tegi kõne lasteaeda ja mul tuli tagasi minna.
Nüüd tuli turva tädile ju seletada, et ma olen ikkagi õiges kohas ja kus on lapsed kellele tundi anda. Mul polnud õrna aimugi kuidas talle seda öelda. Rääkisin inglise keeles, näitasin et rääkisin telefoniga ja et öeldi, et pean siin olema. Aga teda oldi vist juba informeeritud, sest ta sai väga hästi aru. Ta võttis mu taas käevangu ja viis mind klassi. Ja varsti tulid ka lapsed ja kaks õpetajat. Üks vanem ja teine noorem. Millegipärast nad ennast ei tutvustanud...ja ohh üllatust inglise keelest nad väga aru ei saanud. Tore, mida nüüd teha - rumeenia keelt ma nii hästi veel ei oska, et kõiki mänge ja tegevusi lastele seletada. Aga mõtlesin, et olgu midagi pean tegema - proovime ja vaatame.

Ja tegelikult läks üpris hästi. Vanem õpetaja oli üpris abivalmis ja üritas lastele asju paremini seletada. Ma arvan, et ta on Eestis olnud, sest ma ta üritas palju eesti kohta küsida ja seletas, et balti riigid ja meri ja suved väga valged. Kahjuks ma temast palju aru ei saanud. Lastega õppisime eesti lipu värve ja mis järjekorras nad olema peavad, siis said nad teada, mis on Eesti peallinn ning, et Tartus on mänguasja muuseum ja Pärnus rand. Laulsin neile põdral maja, nad said vähemalt liigutusi järgi teha ning lõpuks meisterdasime eesti lippu. Tundus , et lastel oli natuke igav... Mul oli küll plaanis rohkem mängulisi tegevusi teha aga mis teha, kui peab hakkama saama ubmes 10 sõna ja kehakeelega.

Katsumus keelt rääkimata ja mõistmata hakkama saada rahuldavalt läbitud :)

Sõbrapäev Rumeenias

Valentini, ehk sõbrapäev ei ole Rumeenias väga populaarne. Kuigi poed on juba mitu nädalat südameid täis ja metroo jaamades olid sõbrapäeva laadad, üritused jne. Valentini päev pole väidetavalt väga populaarne, sest neil on nn. oma sõbrapäev nimega Dargobete 24. veebruaril.
Seega 24. veebruar on tähtis ka siin :)

Dargobete on ka kui kevade saabumise päev, sest seda päeva kutsutakse kui lindude kihlumise päev. Alates sellest ajast hakkavad linnud paarituma ja pesa punuma. Vanade kommete kohaselt tuleks sel päeval kokku koguda ka väikesed lume hunnikud, mis ei ole veel sulanud. Seejärel tuleb kõik see lumi ära sulatada. Sula vesi on seejärel kui maagiline ja püha vesi, mida terve aasta jooksul kasutatakse erinevatel tähtsatel puhkudel. Need, kes kombeid järgivad on kaitstud haiguste ja palaviku eest terve aasta. Poisid ja tüdrukud kingivad lumikellukesi üksteisele aga muidugi neile, keda nad armastavad. Praegu on küll juba lumikellukesi ja tänavatel müüakse neid väga, väga palju. Ma ootan huviga 24, veebruari, et näha mis üritusi korraldatakse jne.
Kui eestis on valentini päev kui sõbrapäev ja me kingime kaarte jne oma sõpradele, siis mujal maailmas tundub, et see päev on ainult paaridele. Keegi meil vabatahtlikest ei soovinud üksteisele head valentini päeva. Aga kuna mina rääkisin, et eestis me tähistame seda päeva ka kui sõbrapäeva, siis läksime selle puhul minu korteri kaaslase Ewa ja kahe teise tüdrukuga (Claudia ja Astrid) kuuma šokolaadi jooma. Kuum šokolaad tundub siin olevat väga populaarne. Kohvikuid, kus kuuma šokolaadi saab on palju - valik on suur ja lai. Kuum šokolaad oli väga, väga hea ning meil oli keha õhtupoolik.

@ SIBIU

Nädal luksust rumeenia Tallinnas.

Mul oli võimalus veeta üks nädal nelja tärni hotellis (On arrival koolitusel), plus linnas nimega Sibiu, mis on väga armas ja kena linn. Vanalinn sarnanes väga paljuski Tallinnaga. Nimelt on sakslased oma ehitamise oskust näidanud ka Sibius. Sibiu asub Transilvaanias ja elanikke on umbes 154 548. Ning 2007 aastal oli Sibiu Euroopa kultuuri pealinn.
Bucharestist sõitsime Sibiusse rongiga, mis võttis aega peaaegu 7 tundi. Aga teekond oli vapustav - mäed, külad, kontrastid jne. Peale selle pole ma kunagi taolise rongiga sõitnud. Kõik oli nagu mõnes vene filmis. Palju rahvast perroonil rongi ootamas, perekonnad rätikutega oma tuttavatele lehvitamas. Ja muidugi kõige tipuks, uhkes mundris onu vile ja punase kotiga.Rongis sees oli ka kõik teistsugune minu jaoks. Kõigepealt nn. väikesed kabinetid pinkidega ja seejärel avatud ruum pinkidega. Meie kahjuks kabinetti ei saanud. Sõit kulges peamiselt mägede vahel ning vahepeal ka läbi mäe. Seega oli patt rongis magama jääda. Peale ilusate helendavate mäe tippude päikese loojangul, oli väga lahe näha väikeseid külakesi, keset ei kusagit.Ja nagu rumeeniale kohane on kontrastid tohutud. Uhke maja kõrval on väikesed hütikesed - kokku klopsitud kõigest, mis võimalik. Ja osades külades kanntakse ikka veel rahvariideid. Justkui reis läbi erinevate ajastute. Kõigi teiste väitel pidi Sibiu olema väga ilus linn aga kui raudtee jaama jõudsime olin ma rohkem kui 50% kindel, et me oleme vales kohas. Ilusast linnast polnud märkigi, pigem vana räsitud külake :). Aga siiski õige koht, 2 km pärast olime kesklinnas, mis oli tõesti ilus ja kodune.
Kahjuks väga palju aega meil linna vaatamiseks ei olnud, sest enamus ajast oli meil koolitus. Nimelt kõik EVS'i tegijad peavad ka oma sihtkoha riigis läbima koolituse (on arrival treining). See on põhimõtteliselt samasugune koolitus nagu mul oli enne Rumeeniasse tulekut. Rääkisime vabatahtliku õigustest ja kohustustest, organisatsioonidest, mentoritest, multikultuursest õppimisest jne. On arrival treining aga peab meil aitama ka uude kultuuri sulanduda. Seega saime infot ka rumeenia kohta. Natuke ajaloost, keelest, kommetest jne. Näiteks on vähe rumeenlasi, kes vastaksid küsimusele: "kes oli rumeenia kõige parem president"? mõne nime. Enamus vastavad ükski president pole olnud hea. Peale selle on rumeenlased väga umbusklikud. Ning me nägime võrratuid pilte rumeenia erinevatest kohtadest. Näiteks Doonau delta, siis väga palju on neil koopaid ja no muidugi suurepärased mäed. Koolitus oli tore, uued tutvused ja inimesed erinevast maailma nurgast. Näiteks ma arvan, et ma kohtasin esimest korda elus inimest Islandilt. Ja muidugi oli ju mõnus veeta aega luksuslikus hotelli toas, koos kolme käigulise lõuna ja õhtu söögiga. Tänu informatsioonile rumeenia kohta olen ma väga põnevil võtmaks ette mõni lühike reis. Siin palju ilusaid kloostreid mägedes, kus saab tasuta ööbida. Ja peale koolitust tunnen ma palju enam, et ma olen õigel ajal õiges kohas.